LIINA LINDSTRÖM, LYDIA RISBERG ⟩ Sõnaraamat on oma aja ja koostajate nägu

Postimehe keeletoimetajad tublide kasutamisjälgedega paberväljaannetest tööasjus abi eriti ei otsi, sest kõik vajaminev on ju ammu veebis. Foto: Erik Prozes

Nagu keeleline olukord, nii ei ole keelekorraldus ja keeleteadus olnud alati ühesugused, vaid sõltunud oma ajastul olemas olnud teadmistest, kirjutavad Tartu Ülikooli tänapäeva eesti keele professor Liina Lindström ja Eesti Keele Instituudi keelekorraldaja Lydia Risberg.

Keelekuu esimesel päeval peeti Eesti Keelenõukogu ja Eesti Keele Instituudi koostöös keelekorraldusele pühendatud seminari, kus arutati selle üle, milline peaks olema eesti keelekorraldus ja sellega tihedasti seotud õigekeelsussõnaraamat (ÕS). Milline keelekorraldus sobib tänapäeva teadmistepõhisesse Eestisse?

Eestlased ise hakkasid oma keelt korraldama 19. sajandi teises pooles, nimelt pidas Eesti Kirjameeste Selts 1872. aastal esimese koosoleku, et hakata kujundama eesti kirjakeelt. See oli keeleliselt värvikirev aeg: korraga oli kasutusel kaks kirjakeelt (põhjaeesti ehk tallinna keel ja lõunaeesti ehk tartu keel) ning kaks kirjaviisi (uus ja vana), lisaks olid täies elujõus eesti murded. Niisiis valitses keeleline kirjusus, samas oli see suures osas kirjeldamata – esimesed eesti keele grammatikad ja sõnaraamatud juba ilmusid, ent teadmine eesti keelest oli vähene.