Tavakeeles peame eksperti kellekski, kes teab tõde, sõna etümoloogia aga viitab millelegi muule: ta on keegi, kes «üritab» ja igasugune üritus on definitsiooni järgi määratud aeg-ajalt luhtuma. Seetõttu kuulemegi tihti sama olukorra kohta julgeolekuekspertidelt vastukäivaid diagnoose, leiab toimetaja Meelis Oidsalu.
Tellijale
MEELIS OIDSALU ⟩ Julgeolekuekspert ja «tegelik» tõde (8)
Ekspertluse olemusse on kätketud eksimine ja eksimine on naljakas – naerame, kui näeme inimest ootamatult banaanikoorel libastumas. Asjatundjaid ja arvajaid – isegi neid kõige kvalifitseeritumaid ehk teadlasi – pilavate tsitaatide, eksilugude ja anekdootidega võiks täita terve ajalehenumbri.
«Ekspert on inimene, kes väldib hoolsalt väikeseid vigu, aga eksib fundamentaalsetes küsimustes.» Nii on öelnud üks oma ala vaieldamatu asjatundja, 1979. aastal Nobeli füüsikapreemiaga eksperdiks tunnustatud Steven Weinberg.