/nginx/o/2022/01/06/14295667t1hf511.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/03/04/15926854t1h6c46.jpg)
- Julgeolekueksperdid peavad paramatatult spekuleerima ja seda tehes paratamatult eksivad.
- Lisaks tegelikkuse diagnoosimisele toimivad julgeolekuvaldkonna arvajad ka influentseritena.
- Diagnooside paljusus ja vastukäivus võimaldab demokraatlikku ideede konkurentsi.
Tavakeeles peame eksperti kellekski, kes teab tõde, sõna etümoloogia aga viitab millelegi muule: ta on keegi, kes «üritab» ja igasugune üritus on definitsiooni järgi määratud aeg-ajalt luhtuma. Seetõttu kuulemegi tihti sama olukorra kohta julgeolekuekspertidelt vastukäivaid diagnoose, leiab toimetaja Meelis Oidsalu.
Ekspertluse olemusse on kätketud eksimine ja eksimine on naljakas – naerame, kui näeme inimest ootamatult banaanikoorel libastumas. Asjatundjaid ja arvajaid – isegi neid kõige kvalifitseeritumaid ehk teadlasi – pilavate tsitaatide, eksilugude ja anekdootidega võiks täita terve ajalehenumbri.
«Ekspert on inimene, kes väldib hoolsalt väikeseid vigu, aga eksib fundamentaalsetes küsimustes.» Nii on öelnud üks oma ala vaieldamatu asjatundja, 1979. aastal Nobeli füüsikapreemiaga eksperdiks tunnustatud Steven Weinberg.
Julgeoleku- ja välisekspertide oskuste hulka peab kuuluma ka «kaugeltnägemise» võime, tuleb osata diagnoosida tuhandete kilomeetrite kaugusel toimuvaid sündmusi, koha peal käimata ja oludega tutvumata.
«Eksperdi» alliksõna – ladina expertiri – tähendas üritamist. Ekspert on seega algses tähenduses mitte teadja, vaid keegi, kes üritab teadaolevate faktide, varasema kogemuse ning teda mõjutavate veendumuste põhjal sõnastada avalikkuse jaoks mõistlikke oletusi ja seletusi toimuva kohta. Mõnel harval juhul usutavalt prognoosida järgnevaid sündmusi.
Julgeoleku- ja välisekspertide oskuste hulka peab kuuluma ka «kaugeltnägemise» võime, tuleb osata diagnoosida tuhandete kilomeetrite kaugusel toimuvaid sündmusi, koha peal käimata ja oludega tutvumata.
Ükski lääne ekspert ei saanud midagi tõsikindlat öelda Jevgeni Prigožini mulluse mässu põhjuste ja laiemate tagamaade kohta. Ometi esitavad julgeolekueksperdid ka sellistel puhkudel enam-vähem kindlas kõneviisis spekulatsioone usutavate selgituste pähe. Selliste distantsil toimuvate ligipääsmatute olukordade analüüsil algab meedias ja võimukoridorides usutavusepilgar.
Kaug- või selgeltnägija?
Et sageli pole tõendeid julgeolekuintsidentide kohta – neid valmistatakse ette salaja ja varjatult, nii et isegi asukohariigis ei teata asjaolusid –, peab ekspert veenvuse süvendamiseks tõenditest ja argumentidest järele jäänud lüngad täitma usu, paatose ja stiiliga. Ka Eesti julgeolekuekspertide puhul on märgata, et mõne stiil on poeetilisem, vahel suisa harras, mõnel sardooniline, kolmas veenab neutraalse, ent erakordselt muheda olekuga jutuvestjana jne. Pole olemas «õiget» stiili, kõik stiilid täiendavad arvamuskultuuri, kõnetavad erinevaid auditooriumi segmente.
/nginx/o/2024/03/04/15926855t1ha9bd.jpg)
Heal juhul ei pane ekspert mõistagi kogu lootust veenvale stiilile, vaid püüab leida ka allikaid, sh hetkel julgeolekuvaldkonnas töötavaid allikaid. Nende puhul tuleb aga arvestada, et ka neil on oma ametkondlik agenda, st et ühest allikast joodav vesi ei pruugi olla nii puhas, kui väidetakse. Ka julgeolekuasutuste puhul tuleb rakendada teise sõltumatu allika reeglit, sest ka julgeolekuametnikud klatšivad ja oletavad.
Ka julgeolekuasutuste puhul tuleb rakendada teise sõltumatu allika reeglit, sest ka julgeolekuametnikud klatšivad ja oletavad.
Tavakeeles peame eksperti kellekski, kes oskab öelda, kuidas asjad «tegelikult» on, kes on valdkondlikult haritud, toimuvast informeeritud ning teeb info põhjal loogilisi ja korrektseid järeldusi. Tegelikkus, mida julgeolekuekspert käigu pealt analüüsib, aga alles kujuneb ja teinekord käitub julgeolekuekspert nagu turvamees (üritab avalikkust rahustada, anda kindlust, sisendada kaitsetahet) või sõdalane (kutsub suisa võitlusesse, mobiliseerib). Julgeolekueksperdid käituvad teinekord poliitikainfluentseritena, ka väljaspool meediaeetrit küsitakse neilt sageli nõu.
Taust paratamatult mõjutab
Sellest lähtudes tasub kindlasti mõelda sellele, milline on eksperdi praegune või varasem taust. Eestis on palju tegevpoliitikuid, keda nimetame samuti julgeolekueksperdiks ja keda sageli mõjutab nende erakonna välis- ja julgeolekupoliitika nägemus või päevapoliitiline olukord.
Siinkirjutaja on endine riigikaitsevaldkonna töötaja. Kaitsetööstuse taustaga arvajaid võivad ajendada ärihuvid. Mitmed julgeolekueksperdid saavad riigieelarvest palka kas mõttekodalaste või teadlastena. Mind ja teisi kaitseväe või muu julgeolekuorganisatsiooni taustaga inimesi mõjutab varasem töökogemus ning selle käigus omandatud veendumused. Puhtalt akadeemilise või meediakogemusega julgeolekuekspert on sellisest paratamatust kallutatusest prii, aga tal jälle puudub poliitika- või valdkonnakogemus, millega võib kaasneda teatud eluvõõrus hinnangutes.
Võib ju küsida, miks üldse ekspertlust tõsiseltvõetavaks nähtuseks pidada, kui kõik eksperdid on paratamatult ühele või teisele poole kallutatud kas siis emotsionaalse sättumuse, varasema kogemuse või infoallikate poolt. Kas kõige õigem ekspert polegi see, kes on vait, kuni tõsikindlalt teab asjadest?
Miks üldse ekspertlust tõsiseltvõetavaks nähtuseks pidada, kui kõik eksperdid on paratamatult ühele või teisele poole kallutatud kas siis emotsionaalse sättumuse, varasema kogemuse või infoallikate poolt?
Pigem ei, sest ohusignaali saanud avalikkus vajab puhtalt meeleolulise hoituse pärast, et keegi üritaks toimuvat kuidagi mõistlikult verbaliseerida. Käitumisõpetlased soovitavad, et kui inimene satub tugevasse emotsiooni (kogeb näiteks äkilist hirmutunnet), siis tuleks tal hakata peas lauseid moodustama, et inimese ürgne võitle-või-põgene-ajuosa teda juhtima ei hakkaks, et selle kõrval käivituks modernsem – arutlevam – ajusektor. See on järeleproovitult hea viis ärevuse maandamiseks. Seda ärevuse maandamise avalikku teenust julgeolekueksperdid osutavadki, ka siis, kui nende diagnoosid ja kõneviisid omavahel risti vastupidi käivad.