Inimene on huvitav olevus. Nimelt on ilmselt enamik teist isikliku kogemuse varal tähele pannud, et kui miski kas esimest korda või lihtsalt mingil põhjusel teravamalt silma torkab, jääb märgatu teiega kauemaks. Täpsemalt, te märkate seda nähtust edaspidi veel ja veel – justkui oleks see igal pool. Mul on praegu niimoodi nn tasaarengu ehk tasakasvuga – kontseptsiooniga, millega puutusin tegelikult esimest korda kokku juba aastaid tagasi. Nüüd aga on see äkki igal pool.
Mida tasaareng endast kujutab? Lühidalt kokku võttes on tegemist «planeedi päästmise meetodiga», mis seisneks teadlikult orkestreeritud majanduslanguses seni, kuni on saavutatud loodusega mingi tasakaal – ning seejärel hakataks majandust seal tasakaalupunktis ka hoidma. Kui see mõttevälgatus kunagi suures maailmas esile kerkis, oli see uus ja huvitav; ei kulunud küll eriti kaua, kuni majandusega praktilises kontekstis kokku puutuvad inimesed selle sõelapõhjaks lasid. Nüüd aga on seda lähenemist meil siin paari viimase kuu jooksul tutvustatud kui vaat et uut ja revolutsioonilist. Loomulikult peaaegu ka kui ainuvõimalikku. Selle tagant on muidugi kohati (!) paistnud ka tutvustajate mitte eriti hästi varjatud motivatsioon panna kogu ühiskond tantsima ühe teise, ja sugugi mitte rohelise pilli järgi. See on suisa humoorikas, kuidas «planeedi päästmine» võib olla põhjenduseks vajadusele just endale sümpaatne ideoloogia kõigile ainuvõimalikuna kohustuslikuks muuta. Aga see selleks.
