/nginx/o/2023/02/27/15169178t1h1592.jpg)
/nginx/o/2024/02/14/15887052t1h8825.jpg)
- Dokumentaalfilmi «Vara küps» autoritele jääb metsa kaitse ja kasutamise seos mõistmata.
- Ainult looduskaitsealadele lootmisest ei piisa kaugeltki, ka metsamajandamine peab muutuma.
- Mõistmissild bio- ja antropotsentristliku maailmavaate vahel jäi ehitamata.
Intelligentsi jõuetu koomilisus.See tšehhovlik sentents on sobiv kirjeldamaks muljet, mis tekkis pärast dokumentaalfilmi «Vara küps» vaatamist.
Ehkki filmi pealkiri (nii eesti kui ka inglise keeles «Vertical money») viitaks nagu lubavalt metsade kaitse ja kasutuse süvaanalüüsile, lahustub see lootus lõputiitrites esitatud tõdemusega, et kaitsealadel tuleks lõpetada lageraied. Metsade kaitse ja kasutuse põhjusliku seose mõistmine jääb filmi autoritele seekord kättesaamatuks. Juba läinud sajandivahetuse paiku oli selge, et metsade kaitse läbi eliitalade loomise üksipäini ei tööta ning looduskaitseorganisatsioonid (WWF jt) kutsusid üles pöörama rohkem tähelepanu majandusmetsade olukorrale. Oli selgeks saanud, et vaid majandusmetsade tasakaalustatud kasutus, toetatuna kaitsemetsade võrgustikuga, suudab tagada metsade kestliku toimimise.
Loosungite ja klišeede läbimatu tihnik
Ligikaudu samasse aega paigutub ka töösturite formuleeritud loosung, et «eesti metsatööstus saab areneda vaid puidu pakkumise tingimustes». Esmapilgul süütu hüüdlause omandab sügavama tähenduse, kui meenutame, et 1998. aasta metsaseadusega tehti lõpp metsamajanduse planeerimisele ning läbi mitmete metsakorralduslike manipulatsioonide muudeti üle 40 protsendi Eestimaa metsadest üleöö «küpseteks».
Ainult majandusmetsade tasakaalustatud kasutus, toetatuna kaitsemetsade võrgustikuga, suudab tagada metsade kestliku toimimise.
Väljaarendatud uus narratiiv toetub paljus 1990. aastate metsanduses valitsenud platnoimentaliteedile, millele aegamööda lisati «tõsiteaduslikke» aksessuaare nagu: «mets on taastuv loodusvara», «kui ei raiu, siis mädaneb», «kui ei raiu, siis ei ole kuhugi istutada», «mida suurem on lank, seda vähem on häiringuid», «haige mets vajab raiet», «eraomand on püha ja puutumatu», «metsa kasvatatakse kirvega», «seadus kohustab» jne ning veel absurdsemalt. Kokkuvõtlikult toetub see narratiiv põhimõttele, et hea vale on see, milles on ka terake tõtt.
/nginx/o/2024/02/14/15887054t1hcb9d.jpg)
Kuulates filmis esinenud tööstuse esindajaid, tuleb tahtmatult meelde vana lugu lääne ajakirjanikust, kes teeb reportaaži iibeprobleemi lahendavast Hiinast. Olukorra lahendamiseks on valitud suhteliselt primitiivne meetod kahe telliskivi kasutamisega. Kui reporter tunneb huvi, kuidas selline meetod ka töötab, siis saab ta vastuseks, et muidu pole viga, aga mõnikord kipuvad sõrmed vahele jääma.
Seega, kogu see komplekt argumente maksutulust, SKTst, maapiirkondade tööhõivest ja paljust muust kõlab õõnsalt filmis suurepäraselt edasi antud lagastatud metsade hääletu karje taustal.
Kogu see komplekt argumente maksutulust, SKTst, maapiirkondade tööhõivest ja paljust muust kõlab õõnsalt filmis suurepäraselt edasi antud lagastatud metsade hääletu karje taustal.
See ongi tunduvalt keerulisem!
Iseloomulikuks näiteks aga selle narratiivi elujõulisusest on intervjuu Martti Heldega paar päeva pärast filmi esilinastust. Ajakirjanik oli igati ette valmistanud ning korrates mantrana, et «mets on ju taastuv loodusvara» ning «nad istutavad ju tagasi», võttis n-ö initsiatiivi. Intervjueeritava abitud katsed selgitada, et asjad on veidi keerulisemad, kustusid ajakirjaniku dotseerivas ja vastuvaidlemist mittesallivas argumentatsioonis. Seda kõike kuulates kangastus tahtmatult pilt sellest, kuidas Vladimir Solovjov intervjueeriks David Vseviovi.
Filmi tegijate taotlus näidata läbi paljude intervjuude bio- ja antropotsentristliku maailmakäsitluse vastandumist on igati õnnestunud, kui see ikkagi oli taotlus. Ent sild nende käsitluste vahele jäi vähemalt seekord ehitamata.