FOOKUS ⟩ Sugudevaheline võrdsus eeldab erinevuste märkamist

Pärast Charles Darwini raamatu «Inimese põlvnemine» ilmumist 1871. aastal levis autori kujutamine ahvi kehaga. Iroonilisel kombel sobib see 150 aastat tagasi satiiriajakirjas The Hornet trükitud karikatuur näitlikustama neokreatsionismi, mis seisneb Frans de Waali sõnul selles, et «see tunnistab evolutsiooni, ent ainult poolenisti. Selle keskne tõekspidamine on, et põlvneme ahvidest küll keha, aga mitte mõistuse poolest. Otsesõnu välja ütlemata eeldab see, et evolutsioon seiskus inimpea juures.» Foto: Wikimedia Commons

Kas tõsiasi, et sugusid on kaks, vajab 400-leheküljelist tõestust maailma tippteadlaselt? Ei, küll aga vajab põhjalikku ideoloogiavaba selgitust see, kuidas soolisus avaldub käitumises ja eelistustes ning millised on selle võimalikud ühiskondlik-poliitilised järeldused. Hollandi juurtega Ameerika primatoloogi Frans de Waali tasakaalukas ja empaatiline teadlasepilk annab võimaluse jahutada tulisemaid vaidlusi seksi ja sugude üle, kirjutab toimetaja Mihkel Kunnus.

Hollandi etoloog, paljude akadeemiliste tunnustustega pärjatud Ameerika Ühendriikide ja Hollandi Teaduste Akadeemia liige Frans de Waal oli oma nooruses idealistlik noormees, blondide lokkidega hipi. Sündmusrikkal ja märgilisel 1968. aastal oli ta suurepäraselt resoneeruvas eas, täpselt 20-aastane. Idealistlik-utoopilisest udupilvest ei toonud teda maa peale ei ehmatav kogemus psühhedeelikumidega ega mõni Roger Scrutoni taoline filosoof, vaid šimpansid. Täpsemini, nende põhjalik ja pühendunud jälgimine. Mida rohkem ta šimpanse jälgis, seda rohkem ilmnes tuttavlikkust. Uued sõbrad meenutasid üha rohkem ta seniseid sõpru.

Neile, keda huvitavad faktid inimesest