Käsi pulsil ⟩ Kuidas hinnata metropoliit Eugeni väljasaatmist

Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku metropoliit Eugeni (Valeri Rešetnikov). Foto: Konstantin Sednev

• Vaidlus vabaduse piiramise piiride üle on alati õigustatud.
• Sageli kujutatakse siseopositsiooni välisvaenlase käepikendusena.
• Üksikjuhtumid on vaieldavad, vabaduste seadusega ahendamine saatanast.

Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku (MPEÕK) metropoliit Eugeni elamisluba ei pikendatud põhjusel, et tema viibimine Eestis on riigile julgeolekuohuks. Selle peale kirjutas kolm EELK vaimulikku metropoliidi kaitseks avaliku kirja. Kalle Muuli ja Martin Ehala ütlesid Kuku raadio saates «Käsi pulsil», et see avalik kiri väärib «Nädala pärli» tiitlit.

Avalik kiri ilmus portaalis Meie Kirik. Kirjale allakirjutanud Enn Auksmann, Illimar Toomet ja Veiko Vihuri tõid esile, et etteheited metropoliit Eugenile olevat poliitiliselt motiveeritud ja põhjendamatud. Ja et riik ei tohi kiriku siseasjadesse sekkuda.

Siseminister Lauri Läänemets ütles, et metropoliit Eugeni elamisloa pikendamisega «avaneb kirikul võimalus leida uueks juhiks inimene, kes jagab meie väärtusruumi ning hingab ülejäänud Eesti ühiskonnaga samas rütmis.»

Ei saa salata et siin on tegemist samalaadse vaidlusega nagu see, mis järgnes Venemaa propagandakanalite Sputnik jt sulgemisele Eestis. Mõned ERR ajakirjanikud heitsid ette, et see on sõnavabaduse piiramine, ja neil on põhimõtteliselt õigus. Nagu on õigus ka avaliku kirja kirjutanud kolmel vaimulikul, et riik sekkub siin MPEÕK siseasjadesse.

Kuid mündil on ka teine külg. Sõnavabadusel ja usuvabadusel on piirid. On olukordi ja ideoloogiaid ja toimijaid, mille vastu tuleb võidelda, mõnikord neid ka keelustades. Küsimus on selles, kus läheb piiramise piir.

See on igavene vaidlus, mis ei tohi kunagi raugeda. Iga otsuse, iga piiramise üle tuleb vaielda. Ja tegureid, millega arvestada, on palju. Kas tegu on üksikjuhtumitega, mis kombivad olemasoleva sõna- ja meelsusvabaduse piire. Või on tegu katsega ahendada vabaduste piire tervikuna, muutes seadusi rangemaks.

Üksikjuhtude puhul on oluline hinnata, kas tegu on siseopositsiooni summutamisega või välismaise mõjutustegevuse piiramisega. Mõnikord pole ka siin piirid nii selged. Keeruline ei ole luua mõttekonstruktsioone, kus siseopositsiooni kujutatakse välisvaenlase käepikendusena.

Konservatiivid kannatavad sellise sildistamise all ulatuslikult. Ja osalt ilmselt põhjendatult, sest nende sidemeid Venemaa ja vene rahaga on välja tulnud korduvalt. Ja ka kolme vaimuliku avalik kiri võib jätta sellise mulje, isegi kui nende teo motiivides midagi venemeelset ei olnud.

Keeruline ei ole luua mõttekonstruktsioone, kus siseopositsiooni kujutatakse välisvaenlase käepikendusena.

Samas ei ole konservatiivsed väärtused Putini või Aleksandr Dugini leiutis, nelikümmend aastat tagasi, Thatcheri ja Reagani ajal oli see lääne peavool. Ja ajalugu näitab, kas nende vaadete hülgamine oli õige või mitte. Ja kui ei olnud, kas progressiivne peavool laseb pendlil demokraatlikul viisil tagasi liikuda, või kasutab oma praegust legitiimset võimu selleks, et sõnavabadust põhimõtteliselt piirata.

Sõnavabaduse põhimõtteline ahendamine võib küll aidata hoida võimu mõnda aega, aga vajadus selle järele näitab püüet varjata põhimõttelisi poliitilisi vigu, mis viivad ühiskonna tupikusse, kus tullakse välja suurte mullistustega. Sõnavabadus tagab viisi, kuidas ühiskond saab iseregulatsiooni korras vältida tupikteele sattumist.

Mis puudutab metropoliit Eugeni väljasaatmist, siis praeguses ajaloolise olukorras on sammud Moskva mõju vähendamiseks Eestis igati õigustatud. Kriitikutel, kes väidavad, et see tekitab vene vähemuses vaid trotsi on ilmselt küll õigus, kuid nende sammude tegematajätmine ei oleks neid kindlasti lojaalsemaks muutnud. Praegu tuleb end kehtestada, mitte proovida oma tolerantsusega kedagi lõimida. Samas on ühiskonnas vaja ka neid, kes igal sellisel puhul esitavad küsimuse, kus läheb riigi jõukasutuse piir.