Avalik kiri ilmus portaalis Meie Kirik. Kirjale allakirjutanud Enn Auksmann, Illimar Toomet ja Veiko Vihuri tõid esile, et etteheited metropoliit Eugenile olevat poliitiliselt motiveeritud ja põhjendamatud. Ja et riik ei tohi kiriku siseasjadesse sekkuda.
Siseminister Lauri Läänemets ütles, et metropoliit Eugeni elamisloa pikendamisega «avaneb kirikul võimalus leida uueks juhiks inimene, kes jagab meie väärtusruumi ning hingab ülejäänud Eesti ühiskonnaga samas rütmis.»
Ei saa salata et siin on tegemist samalaadse vaidlusega nagu see, mis järgnes Venemaa propagandakanalite Sputnik jt sulgemisele Eestis. Mõned ERR ajakirjanikud heitsid ette, et see on sõnavabaduse piiramine, ja neil on põhimõtteliselt õigus. Nagu on õigus ka avaliku kirja kirjutanud kolmel vaimulikul, et riik sekkub siin MPEÕK siseasjadesse.
Kuid mündil on ka teine külg. Sõnavabadusel ja usuvabadusel on piirid. On olukordi ja ideoloogiaid ja toimijaid, mille vastu tuleb võidelda, mõnikord neid ka keelustades. Küsimus on selles, kus läheb piiramise piir.
See on igavene vaidlus, mis ei tohi kunagi raugeda. Iga otsuse, iga piiramise üle tuleb vaielda. Ja tegureid, millega arvestada, on palju. Kas tegu on üksikjuhtumitega, mis kombivad olemasoleva sõna- ja meelsusvabaduse piire. Või on tegu katsega ahendada vabaduste piire tervikuna, muutes seadusi rangemaks.
Üksikjuhtude puhul on oluline hinnata, kas tegu on siseopositsiooni summutamisega või välismaise mõjutustegevuse piiramisega. Mõnikord pole ka siin piirid nii selged. Keeruline ei ole luua mõttekonstruktsioone, kus siseopositsiooni kujutatakse välisvaenlase käepikendusena.