Ukraina olukord ei muutuks sellest oluliselt, kui talle eraldatav toetus 10 miljoni võrra väheneks. Seda enam, et absoluutarvudes on Eesti toetus siiski väike USA toetuse kõrval. Eesti toetus on sõja mastaapi arvestades eeskätt sümboolne, kuigi meie jaoks suur. See näitab meie pühendumise tõsidust, mis peaks panema liitlased meie eeskuju järgima. See on hea, ja seda tuleb teha, sest me teeme seda oma riigi nimel.
Kuid prioriteete tuleks vaadata võrdlevalt. Ukraina toetamine ei ole Reformierakonnale kaugeltki mitte kõige tähtsam eesmärk. Eelmisel aastal kehtestasid nii mõnedki Euroopa riigid ajutise maksu pankade kasumitele, mis tekkisid sellest, et Euroopa keskpank tõstis intresse. Eestis oleks selle maksuga olnud võimalik riigieelarvesse saada hinnanguliselt 150 miljonit eurot, millega oleks saanud veelgi rohkem toetada Ukrainat ja jäänuks ka õpetajate palgatõusuks.
Reformierakond seisis kindlalt pankade huvide kaitsel ja ajutise maksu vastu. Ja see näitab selgelt, et pankade kasumite kaitse on neile tähtsam isegi Ukraina toetamisest, rääkimata õpetajatest. Kui Ukraina toetamine tähendab Eesti riiki püsimise toetamist, siis tähendab pankade eelistamine Ukrainale, et nende kasum on olulisem isegi Eesti julgeolekust, rääkimata õpetajatest.
Reformierakonna prioriteetidel pole lihtsalt erilist ühisosa Eesti huvidega.
Õpetajad ei ole Reformierakonnale isegi mitte kolmanda järgu probleem, vastupidi, õpetajatele palgatõusu leidmine on peaministripartei nimekirjas kõige kõrgemal kohal nende seas, keda mitte mingil juhul rahastada. See raha on ju tegelikult olemas näiteks valitsuse sihtotstarbeta reservis, kus on selleks aastaks eraldatud 22 miljonit. Kui streigi ärahoidmine oleks mingilgi moel Reformierakonnale prioriteet, siis võetaks raha sealt.
Valitsuspartnerid SDE ja Eesti 200 on esile toonud ka seda, et Narva gaasijaama ehitusest on üle 114 miljonit, ja ülejääki tekib ka langenud intressikuludest ja RMK oodatust suurematest dividendidest.
Kuigi 67 protsenti inimestest toetab õpetajate streiki, on selge, et see häirib kõigi kooliealiste lastega perede igapäevaelu. Võib arvata, et see tekitab pingeid ja õpetajates süütunnet. See pole aga õpetajate süü. Põhjus on selles, et Reformierakonna prioriteetidel pole lihtsalt erilist ühisosa Eesti huvidega.