/nginx/o/2024/01/16/15834460t1h1f3f.jpg)
/nginx/o/2017/10/11/7198607t1hfa7f.png)
- Euroopa Parlamendi valimistel kujunevad keskseks kliima- ja rändekriis.
- Sõda Ukrainas ei taju Lääne-Euroopa valijad eksistentsiaalse ohuna.
- Peavooluerakonnad peavad kõvasti pingutama, et valijatele usutav olla.
Euroopa Parlamendi valimiste eel ei hooma poliitiline peavool üksteisega võistlevaid olemuslikke traumasid, mis valitsevad Euroopa Liidu eri liikmesriikide sees ja nende vahel, kirjutavad politoloogid Ivan Krastev ja Mark Leonard.
Euroopa Parlamendi valimiste eel püüavad poliitilised jõud välja selgitada, millised teemad määratlevad Euroopa poliitikat järgmisel perioodil. Ajal, kui kuus kodanikku kümnest tunnevad, et nende riik liigub vales suunas, on avalik arvamus vajunud tugevasti hirmu ja ärevuse suunas kaldu. Kuidas selles olukorras mõtestada Euroopa poliitika tulevikku?
Et aidata sellele küsimusele vastata, tellis Euroopa Välissuhete Nõukogu uuringu 11 Euroopa riigis – Saksamaal, Prantsusmaal, Poolas, Itaalias, Hispaanias, Taanis, Rumeenias, Portugalis ja Eestis – ning kahes Euroopa riigis väljaspool Euroopa Liitu – Suurbritannias ja Šveitsis. Uuringu põhjal järeldame, et hetkel valdav poliitiline analüüs ei hooma võistlevaid olemuslikke traumasid, mis valitsevad eri liikmesriikide sees ja nende vahel.
/nginx/o/2020/07/21/13224314t1h190e.jpg)
Viimase 15 aasta jooksul on Euroopa kogenud viit suurt kriisi. Kliimakriis tekitas eurooplastes kujutlema maailmast, mis on hävimisohus. Ülemaailmne finantskriis pani eurooplased kahtlema, kas nende lapsed saavad nautida paremat elatustaset kui nemad ise. Rändekriis vallandas identiteedipaanika, mille keskmes olid kultuurilise mitmekesisuse probleemid ja rahvusriikide tähendus. Covid-19 pandeemia tõi esile meie tervishoiusüsteemide haavatavuse avatud maailmas. Ning sõda Ukrainas purustas illusiooni, et Euroopa mandrile ei tule enam kunagi suurt sõda.
On tekkinud mõiste «kobarkriis» (ingl k polycrisis), mis väljendab nende viie kriisi toimumist enam-vähem samal ajal. Prantsusmaa president Emmanuel Macron tabas selle tuuma, kui ta vastandas neid, kes muretsevad kuu lõpu pärast (majanduskriis), nendele, kes muretsevad maailma lõpu pärast (kliimakriis). Seda pidasime silmas, kui väidame, et igaühel on oma kriis.
Viis kriisileeri
Meie uuringu keskne järeldus on, et ükski neist kriisidest ei domineeri teiste üle Euroopa ühisteadmuses. Kliimamuutus, Covid-19 ja üleilmne majanduskaos – kõigil kolmel on märkimisväärne «valijaskond»: igaühel umbes
20 protsenti Euroopa Liidu valimisõiguslikust elanikkonnast. Neile järgneb immigratsioon, mis on kõige enam muret tekitav kriis 16 protsendile valijaskonnast, ning viimasena sõda Ukrainas (13 protsenti Euroopa valijatest). Ligikaudu 12 protsendil valijatest ei ole eelistusi või nimetavad nad mõnda muud küsimust.
Me peame neid viit rühma Euroopa eri «kriisileerideks». Need leerid on ebaühtlaselt jaotunud eri põlvkondade ja eri riikide vahel. Nagu kõigil rühmadel, on igal leeril oma päritolulugu. Igaühel on oma eripärased väljendusviisid ja emotsioonid. Neil on tootemid ja juhid ning oma siseopositsioonid.
Saksamaa on ainus maa, kus enim inimesi peab immigratsiooni kriisiks, mis neid kõige rohkem puudutab – praegune sisserändajate vool on võib-olla tekitanud mälestusi 2015. aastast, mil riik võttis vastu miljon Bashar al-Assadi eest põgenevat süürlast. Prantsusmaa ja Taani on ainsad küsitletud riigid, kelle kodanikud peavad kliimamuutust kõige olulisemaks kriisiks. Itaalia ja Portugali kodanikud nimetavad enim viimase pooleteise aastakümne majanduslikke probleeme; finantskriis on jätnud neisse riikidesse tugeva jälje. Ning Hispaanias, Suurbritannias ja Rumeenias peavad inimesed Covid-19 pandeemiat probleemiks, mis on neid kõige rohkem mõjutanud. Pole üllatav, et eestlaste, poolakate ja taanlaste jaoks on Ukraina sõda kõige tõsisem kriis. Kui «sõjaleerile» oleks vaja pealinna, asuks see ilmselt Tallinnas – kui riigi pealinnas, kus on kõige rohkem inimesi, kes kuuluvad sellesse leeri (40 protsenti), kuigi ka Poola ja Taani näevad sõda oma kriiside nimekirjas esikohal (Taanis võrdselt kliimamuutusega).
Ja kui mõni kriis on riikide ühisteadmuses väga prominentne, ületab mõni teine kriis vaevu tähelepanukünnise. Näiteks domineerivad eestlaste hulgas mured Ukraina sõja ja majanduse pärast. Seevastu immigratsioon on peamine murekoht vaid vähestele eestlastest, poolakatest ja rumeenlastest, kuigi Ukrainast saabub jätkuvalt põgenikke juurde. Samas nimetab šokeerivalt vähe inimesi Prantsusmaal, Suurbritannias, Itaalias ja Hispaanias sõda Ukrainas kriisiks, mis on nende vaadet tulevikule kõige enam mõjutanud.
Põlvkondlikud erinevused
Pole üllatav, et noored nimetavad kliimakriisi teistest enam, kusjuures 24 protsenti 18–29-aastastest on kliima pärast eriti mures. Suurbritannias, Prantsusmaal, Saksamaal, Taanis ja Šveitsis kalduvad noored kliimaküsimusi teistele kriisidele eelistama. Mujal keskenduvad noored aga rohkem ülemaailmsele majandussurutisele (Eestis ja Portugalis), sõjale Ukrainas (Poolas) ja Covid-19-le (Hispaanias ja Rumeenias).
/nginx/o/2021/07/28/13952007t1hddbf.jpg)
Seevastu üle 70-aastased on kõige enam mures Ukraina sõja pärast (27 protsenti) ning nad on ka sisserändest rohkem häiritud kui nooremad põlvkonnad. Covid-19 on ainus kriis, mis Euroopat tervikuna võttes ei paista ühtki kindlat vanuserühma teistest enam kõnetavat.
Mõnes riigis nimetavad Covid-19 kõige tähtsama kriisina naised (21 protsenti) sagedamini kui mehed (17 protsenti). Nii on Suurbritannias, Prantsusmaal, Hispaanias, Šveitsis ja Rumeenias. Samal ajal nimetavad sisserännet tähtsaima probleemina rohkem mehed (14 protsenti) kui naised (11 protsenti). See ilmnes Hispaanias, Prantsusmaal, Suurbritannias ja Šveitsis.
Erakonnad ja kriisileerid
Kaks kriisi, mis domineerivad valimiste eel meedias ja poliitilises debatis, on kliima ja ränne. Võitlus kahe neid teemasid kõige tihedamalt jälgiva leeri vahel on kujunemas kahe «väljasuremismässu» kokkupõrkeks. Kui kliimaaktivistid kardavad inimeste ja liikide väljasuremist, siis migratsioonivastased kardavad oma rahvuse ja kultuurilise identiteedi kadumist.
Need, kes peavad immigratsiooni suurimaks kriisiks, hääletavad suure tõenäosusega paremtsentristlike või paremäärmuslike parteide poolt. Meie andmed näitavad, et Saksamaal tähendab see suurt tõenäosust hääletada AfD poolt; Prantsusmaal Marine Le Peni Rassemblement Nationali või Éric Zemmouri Reconquête! poolt.
Kliima puhul on olukord vastupidine, sest need, kes peavad seda kõige olulisemaks teemaks, valivad ülekaalukalt rohelisi või selliseid parteisid nagu sotsialistid Hispaanias või Kodanike Koalitsioon ja Vasakpoolsed Poolas.
Näib, et nii kliima- kui ka immigratsioonileeri ühine tunnusjoon on see, et nad on eriti tundlikud poliitika ajalise mõõtme suhtes. Mõlemad usuvad, et kui täna ei võeta ette konkreetseid meetmeid, on neid homme juba hilja rakendada. Nad jagavad arvamust, et me elame tuleviku arvelt laenatud ajaga.
Kui kliimaaktivistid kardavad inimeste ja liikide väljasuremist, siis migratsioonivastased kardavad oma rahvuse ja kultuurilise identiteedi kadumist.
Huvitav on aga see, et meie küsitluste kohaselt käituvad need kaks kriisikogukonda väga erinevalt, kui nende lemmikerakonnad on saanud võimule. Kui parempoolsed parteid saavad võimule, kaldub neid pooldanud immigratsioonileer rände suhtes rahunema. Meenutagem avaliku arvamuse muutusi Suurbritannias, kus valijate suhtumine sisserändesse paranes pärast Brexiti-referendumit, isegi kui immigrantide vool kasvas.
Kliimaleer käitub vastupidiselt. Meie küsitlused Saksamaal näitavad, et inimesed on jätkuvalt mures kliimakriisi pärast isegi siis, kui nende valitsusel on tugev kliimaprogramm; nad ei pea probleemi sellega lahendatuks.
Teiste kriiside puhul on leeride iseloom hoopis teistsugune. Majanduskriitikuid ei ühenda mitte vasak- või parempoolne poliitika, vaid valitsusvastane hoiak. Sageli ei meeldi neile võimul olev valitsus, olenemata selle poliitilisest suunitlusest. Näiteks Itaalias ütleb 31 protsenti sellest rühmast, et nad ei kavatse eelseisvatel Euroopa Parlamendi valimistel hääletada, ja veel 16 protsenti ei ole kindel, kelle poolt nad hääletavad. Prantsusmaal ei tea 40 protsenti sellest rühmast, milline partei peegeldab kõige paremini nende ideid. Seega on majanduskriisi leeri kuuluvad inimesed mõneti oma põhiosas klassikalised protestihääletajad.
Paremäärmuslased võivad kasutada oma usaldusväärsust rände küsimuses, et laiendada haaret teiste valijate hulgas, keskendudes kliimale ja elukallidusele.
Leeride jaotuse uurimine erakondade vahel näitab, et mõnel on väga selgepiiriline poliitiline baas. See tähendab, et paremäärmuslased näiteks võivad kasutada oma usaldusväärsust rände küsimuses, et laiendada haaret teiste valijate hulgas, keskendudes kliimale, elukallidusele ja üldisematele teemadele. Sama kehtib ka kliimateema kohta, millele noored on väga pühendunud ja tõenäoliselt pakuvad kindla valijabaasi, kui erakonnad suudavad Euroopa Parlamendi valimisi raamistada referendumina rohepöörde toetuseks.
Paljud teised peavooluparteid on «kõikvõimalike kriiside» eksperdid, keskendudes rohkem kui ühele kriisile või nende erinevatele kombinatsioonidele. Kuna neil puudub ustav kriisikogukond, võib neil olla raske innustada oma toetajaid hääletama Euroopa Parlamendi valimistel, kus valimisaktiivsus on traditsiooniliselt madal.
Euroopa projekti tulevik
Viimastel eurovalimistel oli keskseks võitlus populistide ja peavooluparteide vahel. Populistid tahtsid Euroopa integratsioonile selga pöörata, peavooluparteid Euroopa projekti päästa Brexiti ja Donald Trumpi eest. Kuid eelolevatel valimistel on põhiküsimuseks pigem prognoosid kui projektid. Valimistest tuleb võistlus rivaalitsevate hirmude vahel kasvava õhutemperatuuri, sisserände, inflatsiooni ja sõjaohu pärast.
Kõik viis kriisi on valimisteks valmistumisel olulised, kuid neil kõigil erinev mobiliseeriv potentsiaal. Majanduskriis sumbub sageli pigem inimeste käegalöömisse, kui et motiveerib neid valima minema. Meie analüüs näitab, et majandusteemadel kampaaniat tegevatel erakondadel võib seetõttu tulla raskusi hea tulemuse saavutamisega.
Tekkimas võib olla lõhe, mis lahutab Euroopa eliiti, kes ikka veel lubab teha kõik vajaliku, et toetada Kiievit, oma valijatest, kes muretsevad rohkem teiste kriiside pärast.
Kohe pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse tõmbas sõda Euroopa tähelepanu endale rohkem kui ükski teine teema. Kuid paraku ei pruugi valijad tajuda seda kui Euroopa ees seisvat eksistentsiaalset kriisi; pigem võivad nad näha sõda eksistentsiaalse kriisina ainult Ukraina ja tema lähinaabrite jaoks. Tekkimas võib olla lõhe, mis lahutab Euroopa eliiti, kes ikka veel lubab teha kõik vajaliku, et toetada Kiievit, oma valijatest, kes muretsevad rohkem teiste kriiside pärast.
Iisraeli-Hamasi sõda, mis algas pärast meie välitööde lõppu, mõjutab Euroopa poliitikat mõnes riigis tõenäoliselt tugevamalt kui Venemaa-Ukraina sõda, kuid ei oleks üllatav, kui selle tagajärgedest võidab peamiselt immigratsioonivastaste leer.
Kliima ja ränne on küsimused, mis tõenäoliselt kujundavad selle aasta valimisi. Sellele viitavad hiljutised valimistulemused Hollandis, kus immigratsioonivastased erakonnad võitsid ja Frans Timmermansi juhitud rohemeelne vasakliit tuli teiseks. Kliimaleer on leeridest kõige euromeelsem. Kliimakriisi olemus nõuab laiaulatuslikku rahvusvahelist koostööd, seega võib kliimaleeri pidada ELi liikmesriikidest suutlikumaks kliimaeesmärkide saavutamisel.
Oma kriisi valimised
Erinevalt kliimahõimust on rändeleeri liikmed ELi suhtes pigem skeptilised (nad on ainus rühm, mille enamus arvab, et liit laguneb järgmise 20 aasta jooksul) ja hääletavad kõige tõenäolisemalt parempoolsete või paremäärmuslike parteide poolt. Nende toetus taastuvenergiale on teiste leeridega võrreldes madalaim (kuigi ka nende enamus siiski pooldab seda) ning nad on suurimad tuumaenergia ja fossiilkütuste toetajad. Paljud neist ütlevad, et eelistaksid pigem juhti, kes seisab oma riigi sõltumatuse eest, kui sellist, kes seab esikohale rahvusvahelise koostöö.
/nginx/o/2022/02/17/14371945t1h6e2d.jpg)
Hiljutised küsitlused näitavad, et peavooluparteid pingutavad kujundamaks eelolevad valimised referendumiks Euroopa projekti tuleviku üle. Seetõttu uurivad nad üha enam kahte kõige mobiliseerivamat kriisi – rännet ja kliimat – ning töötavad välja strateegiaid, mis võivad neid varem iseloomustanud Euroopa-poliitika arutelud pea peale pöörata.
Kliimaalane hädaolukord on traditsiooniliselt olnud Euroopa suurim liberaalne eesmärk, mida näitavad sellised Euroopa Komisjoni algatused nagu nullheite strateegia (Net Zero), piiril kohaldatav süsinikdioksiidi kohandusmehhanism (CBAM) ja Eesmärk 55 (Fit for 55). Nüüd aga on kliimateema «renatsionaliseeritud», sedavõrd kuidas vastuseisust rohepöördele on kujunemas jõuline võitlushüüd Brüsseli-vastaste parempoolsete jaoks.
Igal Euroopa viiest kriisist on veel mitu elu ees, kuid nad elavad, surevad või taaselustuvad valimispäeval valimisjaoskonnas. Paljud valijad annavad oma hääle, et ära hoida oma kriisi tagasipöördumist.
ELi institutsioonid ja Euroopa-meelsed valitsused on enda omaks teinud migratsiooni teema, mis varem oli suurim rahvuslasi ühendav eesmärk. ELi institutsioonid püüavad rännet käsitleda kui ühtset probleemi ja leida sellele üleeuroopalist lahendust, eelkõige ühtse rände- ja varjupaigapoliitika vastuvõtmisega.
Igal Euroopa viiest kriisist on veel mitu elu ees, kuid nad elavad, surevad või taaselustuvad valimispäeval valimisjaoskonnas. Lähenevad Euroopa valimised ei ole mitte ainult vasakpoolsete ja parempoolsete (ning euroskeptikute ja Euroopa-meelsete) vaheline võitlus, vaid ka võitlus ülemvõimu nimel Euroopa eri kriisileeride vahel. Paljud valijad annavad oma hääle selle nimel, et ära hoida oma kriisi tagasipöördumist.