MEELIS OIDSALU ⟩ Ukraina välistoetuse langus ei pruugi olla nii ajutine, kui meile mõelda meeldiks

Ukraina T-72 annab tuld Vene üksuste pihta Harkivi oblasti idaosas. Foto: Ukraina armee 3. tankibrigaad

Eesti oli 2023. aastal endiselt rahvusvaheliselt nähtav ja initsiatiivikas ning on oma kaitse arendamisel ära teinud pool rehkendust, mida on märksa rohkem kui Lätil, Leedul või mõnel teisel NATO liitlastel on ette näidata. Meie poliitikaelu on aga kriisis, mille lahendamiseks pole peaminister Kaja Kallasel vajalikke soodumusi, kirjutab toimetaja Meelis Oidsalu.

Lõppev aasta oli ärev nii võimu kui ka julgeoleku vallas, kasulik Eestis pigem opositsioonile kui koalitsioonile ning rahvusvahelises plaanis pigem Venemaale ja tema liitlastele kui läänele.

Eesti ja kogu maailma jaoks on kõige olulisem areng olnud Ukraina sõja nihkumine varasemast märksa ebamäärasemasse faasi. Lääne sõjalise abi toppamine ning soovimatus oma sõjatööstuslikku baasi ohuolukorrale kohaseks seada tekitavad uuel aastal jätkuriske, sest küsimus pole ainult moonapuuduses, vaid signaalides, mida selline loidus Venemaale saadab.