/nginx/o/2022/09/08/14815362t1h5ce7.jpg)
/nginx/o/2023/11/30/15753095t1h8642.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/11/30/15753086t1h0c9e.jpg)
- Digirohke keskkond tekitab väikelastel kõne arengu probleeme.
- Ressursipuuduses kaasav haridus tekitab probleeme juurde.
- Eestikeelsele haridusele üleminekuga erivajadustega laste arv kasvab.
Mida enam leidub haridusasutustes lapsi, kes rohkelt täiskasvanute tuge vajavad, seda väiksem on tõenäosus, et kõik abivajajad tegelikult erivajaduste identifitseerimise või diagnoosini jõuavad ja tuge saavad, kirjutavad Tallinna Ülikooli kasvatusteadlased Riin Seema ja Kadi Lukanenok.
Psüühikahäirete ja õpiraskustega laste arv Eesti lasteaedades ja koolides kasvab üha kiirenevas tempos. Seepärast on tarvis rääkida selle katastroofi süsteemsetest põhjustest.
Erivajadustega inimeste arvu eksponentsiaalne kasv vaevab ka teisi heaoluühiskondi, nagu Ameerika Ühendriigid, Austraalia, Ühendkuningriik.
Iga laps kasvab teatud kindlas keskkonnas. Lapsel on kodu ja lasteaed või kool, mille kujundamisse panustavad riik, kogukonnad ja laste endi vanemad. Paratamatult peame küsida, kas see keskkond, millesse oleme ühiskonnas palju panustanud, polegi laste arenguks sobilik.
Eestis on viimase kümne aastaga pea viiekordistunud kõne- ja keelepuudega ning neljakordistunud psüühikahäirega laste arv. Iga viies laps vajab mõnd hariduslikku tugiteenust.
Viimase aja märgid on digiriik oma rohke ekraaniajaga, digimängude ja e-poodidega ning e-õpe koos kaasava haridusega. Ikka veel on paljudel täiskasvanutel raske mõista, et digimaailm, mis on nii sobilik ja mugav täiskasvanutele, on väikelastele ilma teadliku suunamiseta lausa ohtlik. Uuringud on näidanud, et väikelastel võib rohke digiseadmete kasutamine põhjustada väga tõsiseid arenguhäireid. Kui väikelaps on palju ekraani ees, ei arene tema keel ning temast kujuneb suure tõenäosusega erivajadusega laps, kellel on arengu- ja tähelepanuprobleemid.
Eestis on viimase kümne aastaga pea viiekordistunud kõne- ja keelepuudega ning neljakordistunud psüühikahäirega laste arv, suurenenud on kompleksse abivajadusega laste osakaal. Iga viies laps vajas 2020. aastal mõnd hariduslikku tugiteenust. Kõik abivajavad lapsed ei jõua diagnoosini, ei kajastu andmebaasides ega saa ka vajalikku abi.
Abivajajate hulk kasvab
Üha suurenev erivajadustega laste arv näitab, et ressursipuuduses kaasav haridus, mida on Eestis rakendatud viimased 13 aastat, ei toeta piisavalt laste arengut. Arengulise või haridusliku erivajadusega on lapsed, kellel on ilma täiskasvanu lisatoeta raskusi õppimise või käitumisega suures rühmas või klassis. Igasse rühma või klassi, kus on erivajadustega lapsed, oleks vaja abiõpetajat või tugispetsialisti.
Lapsevanematena on põhjust olla õnnelik, kui laps on terve ja saab koolis hakkama. Tänapäeval on juba saavutus, kui laps suudab suures klassiruumis iseseisvalt keskenduda ja õppida, ilma et täiskasvanud inimesel oleks pidevalt vaja tema kõrval istuda ja kõike isiklikult lahti seletada. Selle saavutuse taga on perede pühendumine ja koostöö õpetajatega.
/nginx/o/2023/11/30/15753093t1he874.jpg)
Mida enam on haridusasutustes lapsi, kes rohkelt täiskasvanute tuge vajavad, seda väiksem on tõenäosus, et kõik abivajajad tegelikult erivajaduste identifitseerimise või diagnoosini jõuavad ja tuge saavad. Protsess lapse erivajaduse märkamisest kuni diagnoosini on sageli pikk ja vaevaline teekond.
Tänapäeval on juba saavutus, kui laps suudab suures klassiruumis iseseisvalt keskenduda ja õppida, ilma et täiskasvanud inimesel oleks pidevalt vaja tema kõrval istuda.
Valdava osa lasteaialaste erivajadustest moodustavad kõne- ja keelekasutusega seotud erivajadused: kõnepuudest tingitud kõneravi vajadus, lisatoe vajadus eesti keelest erineva koduse keele tõttu.
Koolides käsitletakse hariduslike erivajadustega (HEV) õpilastena õpilasi, kelle eriline andekus, õpi- või käitumisraskused, terviserikked, keelelis-kultuuriline taust, puuded või pikem õpikeskkonnast eemal viibimine põhjustab olulisi raskusi töötamisel oma klassikaaslastega samal ajal samas ruumis või vastavale klassile koostatud töökava alusel.
Erivajadus keeletausta tõttu
Niisiis on seni käsitletud hariduslike erivajadustega lastena ka neid lapsi, kellel on lisatoevajadus eesti keelest erineva koduse keele tõttu. Seega kasvab eestikeelsele õppele üleminekul erivajadustega laste arv hüppeliselt. Lisaks venekeelsele elanikkonnale on viimasel ajal Eestis üha rohkem teiste rahvuste esindajaid ning ka need lapsed vajavad õppimisel lisatuge. Muukeelseid inimesi on Eestis ligi üks kolmandik kõigist elanikest.
Eestikeelsele haridusele üleminekul kasvab väga oluliselt vajadus tugispetsialistide ja väiksemate õpperühmade järele, sest teise keelelis-kultuurilise tausta tõttu esineb neil lastel sageli õppetöös raskusi. Eestikeelsele õppele üleminek saab olema kerge vaid andekatele ning nendele, kelle perekond suudab last üleminekul toetada. Suur osa muu emakeelega õpilastest vajab eestikeelsele õppele üleminekul lisatuge ehk sisuliselt muutuvad nad erivajadustega lasteks.
Eestikeelsele õppele üleminek saab olema kerge vaid andekatele. Suur osa muu emakeelega õpilastest vajab üleminekul lisatuge ehk sisuliselt muutuvad nad erivajadustega lasteks.
Kui meil on juba praegu puudu tuhandeid tugispetsialiste ja C1-tasemel eesti keele oskusega õpetajaid, tuleb olla valmis selleks, et eestikeelsele õppele üleminekul muu emakeelega laste õpitulemused ja eesti laste PISA testi tulemused halvenevad. On loogiline, et muu emakeelega õpetajad, kes ise ei oska eesti keelt suurepäraselt ja/või ei ole pedagoogilise väljaõppega oma õpetatava aine spetsialistid, ei suuda aidata õpilasi heale või suurepärasele keeleoskuse ja teadmiste tasemele.
Eesti emakeelega õpilaste tulemused halvenevad siis, kui erivajadustega laste rohkuse tõttu klassis on tarvis õppetempot aeglustada, samuti võtavad muukeelsed lapsed endale suure osa tugispetsialistide tähelepanust.
Paberõpik peab jääma
Eestikeelsele õppele üleminekul toob probleeme juurde see, et tekib puudus eestikeelsest paberil õppekirjandusest. On ju vene lasteaedade ja koolide metoodilistes kabinettides ja raamatukogudes praegu peamiselt venekeelne kirjandus.
Juba praegu on Eesti koolides puudus erivajadustega lastele kohandatud ehk lihtsamas keeles paberil õppekirjandusest. Juba praegu napib raamatukogudes lastele kohustuslikuks kirjanduseks vajalikku lektüüri. Vastava õppe- ja metoodilise materjali vajalikkusest on räägitud kõik need aastakümned, kui eesmärk on olnud eestikeelsele haridusele üleminek. Kas ikkagi peame alustama olukorras, kus ei lastele ega õpetajatele ei ole tagatud eestikeelne, jõukohane ja peamiselt paberil õppevara?
Paberõpikute puudumisel laste suunamine helendavate ekraanide taha ei ole aktsepteeritav lahendus. Tehnoloogia abil personaliseeritud õpe ei lahenda erivajadustega laste eksponentsiaalse kasvu probleeme, sest rohke digiaeg ekraanide taga on uuringute andmetel seotud õpiraskustega. Liigse ekraaniaja eest hoiatavad nii Maailma Terviseorganisatsioon WHO, kui ka Ameerika Pediaatrite Assotsiatsioon.
Haridussüsteemis on rohkelt ressursse seotud digivahenditega, kuid nende liigne kasutamine, kuni digisõltuvuseni välja, iseloomustab juba suurt osa Eesti õpilastest. Seega, digivahend ei saa laste arenguprobleeme ennetada ega lahendada.
:format(webp)/nginx/o/2023/11/30/15753092t1h409f.jpg)
Meil on õppida Rootsi kogemusest. Rootsi haridusminister Lotta Edholm peatas lasteaedade ja koolide digiteerimise plaani, kuna arstide ja aju-uurijate hinnangul on lastele arenguks oluline õppida traditsioonilisel viisil. Edholm kirjeldas digivahendite kasutamist koolides eksperimendina, mille suhtes kohtab kriitikavaba suhtumist. Rootsi plaanib järgnevatel aastatel võtta prioriteediks raamatute ja õpikute ostmise kõikide õpilaste jaoks.
Üha suureneva erivajadustega laste arvu taustal tuleb teadvustada ka asjaolu, et kaasavas hariduses on ressursid seotud erivajadustega laste arvuga. Seega võib mõelda, et mida rohkem diagnoositud või identifitseeritud erivajadustega lapsi, seda rohkem raha ja ressursse on palgata inimesi. Siinkohal tuleb arvestada, et ressursid on piiratud, eriti mis puudutab õpetajaid ja tugispetsialiste.
Kokkuvõttes on Eesti ministeeriumide ja ülikoolide koostöös vaja tegeleda erivajadustega laste arvu kiire kasvu algpõhjustega ja õpilaste uutele aastakäikudele mõeldes probleemi ennetamisega, mitte keskenduda tulekahju kustutamise korras vaid tagajärgedele.