MIHKEL KUNNUS ⟩ Kuidas progressiivsed inimesed tuult kuhja panevad

Tuult saab kotti püüda küll, aga protsess ei tohi katkeda. Foto: Ulrich Wagner/Imago Images

Hiiglaslikud tuulepargid üksi ei taga kaugeltki energiaturvalisust ning nende ehitamisega kaasnevaid kulusid ja keskkonnamõjusid ei tohi alahinnata, rõhutab toimetaja Mihkel Kunnus.

Tsivilisatsiooni alguse lipukest on pistetud väga mitmesuguste ajalooliste muutuste juurde, olgu selleks tule kasutusele võtmine või siis abitu liigikaaslase abistamist tunnistav kokkukasvanud reieluu. Üleminek põllumajandusele on üks tavalisemaid, ja põhjusega.

Pikalt toiteväärtust säilitav teraviljakuhi on kena näide sellest, kuidas inimese kasutatav energia on suurendanud hüppeliselt aegruumilist sõltumatust. Viljal ilmnes täiesti uues mõõtmes omadus, mis küti-korilase ninaesisel puudus pea täiesti – see on kuhjatavus, tehnilisemalt: energia kuhjatavus. Noh, olgu, mingis mõttes on ka loomakari saakloomade kuhi, aga viimased vajavad omakorda heinakuhja kõrvale. Või siis püsivat rohu pealevoolu.