ALEKSEI LOTMAN ⟩ Loodusseadused kompromissikunsti ei tunne

Rohelist värvi sinivetikate mürgid on ohtlikud inimestele ja loomadele. Soojadel suvedel kattub Läänemeri ülenisti ohtliku vetikasulbiga. Foto: Jonne Kotta

Kui kõik riigid või vähemalt enamik neist oma lubadusi tõsiselt täitma asuksid, võiks vast loota, et mõningase ajaviibega saame oma mere taas selliseks, mida pole piinlik lastelastele pärandada. Praegu on Läänemeri ikka veel üks kõige halvemas seisus meresid, kirjutab looduskaitsja Aleksei Lotman värsket seisundihinnangut tutvustades.

Läänemere keskkonnaseisundist kirjutamine on veidi nagu déjà-vu või siis filmi «Lõputu küünlapäev» kohalik variatsioon. Siiski ei ole päris õige arvata, et miski ei muutu – või kui ka üldse muutub, siis ainult halvemaks. Häid märke on, aga pagana vähe. Paranemine on aeglane kahel põhjusel, neist esimest armastavad «vastutajad ja otsustajad» märksa rohkem märgata kui teist.

Esimene põhjus on teadagi see, et loodusliku ökosüsteemi seisundi taastumine pärast selle kaitseks rakendatud meetmeid – eelkõige surve (olgu selleks mürgitamine, ületoitmine või müraga müramine) vähendamise järel – võtab alati aega. Selle tõsiasja rõhutamisega soovitakse meid panna uskuma, et tuleb lihtsalt kannatust varuda ja kõik saab korda.