FOOKUS ⟩ Kindral Valeri Zalužnõi kannatuste karikas sai täis (12)
6. november 2023, 19:55
- Ukraina väejuht tegi tavatu sammu ja teatas, et Ukraina vastupealetung on kulmineerunud.
- NATO manööversõja doktriin vajab uuendamist, liiga vähe arvestatakse miinisõjaga.
- Venelaste kaitseliinide murdmiseks on vaja värskeid lähenemisi ja rohkem varustustuge.
Ukrainat sunniti suvise vastupealetungi käigus sõdima NATO doktriini järgi, aga see ei õnnestunud, sest ei osatud arvestada venelaste miiniväljade mõjuga manööversõjale. Pole vahet, kas Ukraina vastupealetungi nurjas NATO intellektuaalne läbikukkumine või venelaste sõjakavalus, venelaste alistamiseks tuleb teha käiguvähetus, kirjutab Ukraina kaitseväe juhataja hiljutist esseed analüüsinud Meelis Oidsalu.
Novembri esimesel päeval ilmus ajakirjas The Economist haruldane essee Ukraina relvajõudude ülemjuhatajalt Valeri Zalužnõilt. Ei juhtu just tihti, et ulatusliku ja keerulise sõjalise pealetungi juht tunnistab keset pealetungi, et tema juhitava väe vastupealetungi potentsiaal on ammendunud ning vastase kaitseliinidest läbitungimiseks on vaja uusi tehnoloogilisi lahendusi ja senisest rohkem varustust.
Sõjalises leksikas on kasutusel termin «kulminatsioonipunkt». Tavakeelde tõlgituna tähendab kulminatsioonipunkti saabumine seda, et sõjavägi on endast kõik välja pannud nii ressursside kui ka kavaluse poolest ning oma eesmärkide saavutamiseks ei ole enam midagi n-ö juurde panna. Üksi väejuht ei soovi kulminatsioonipunkti saabumist enne, kui on saavutatud sõjalised eesmärgid.
Arvestades, et Ukraina pole oma vastupealetungi kõiki eesmärke saavutanud, on seesuguse avalduse tegemine äärmiselt tavatu samm, eriti sõjaväelase poolt, sest üldiselt on sõjalise pealetungi kulminatsioonipunkti väljakuulutamine poliitiline otsus. Seda põhjusel, et sellistel avaldustel on oma mõju nii võitlejate võitlus- kui ka liitlaste toetusvalmidusele.
Kes on kõnealust esseed lugenud, peab tõdema, et see polegi stiililt küps ajakirjanduslik materjal, vaid üsna puine ja kuiv sõjaväelase memo. Mis viitab omakorda sellele, et kindral Zalužnõi avaldus oli soolo, et ta andis rahvusvahelisse meediasse teksti, mis polnud Kiievi muidu nii õlitatud PR-masinast läbi käinud.
Seda punkti tavaliselt ei paljastata
Ootuspärane oleks olnud, et Ukraina viivitab vastupealetungi kulminatsioonipunkti saavutamise tunnistamisega või jätab selle üldse välja ütlemata, sest venelastel polnud vaja tegelikult seda varajast «rõõmusõnumit» kuulda.
Oma ründejõu ammendumise kuulutamine liitlastele keset vastupealetungi on mõttekas juhul, kui see mõjutab liitlasi kiiresti toetust andma. Kas ja kuidas mõjutab kindrali avaldus Ameerika Ühendriikides teravnenud sisedebatti Ukraina toetamise küsimuses, näeme ilmselt lähiajal.
Läänest lisaks juba olemasolevale varustuse ja moona juurde küsimisele on tema pikas ja veidi kohmakas essees pühendatud lühike lõiguke. Seetõttu jääb mulje, et Ukraina väejuht loodab sõja võitmisel tehnoloogilisele imele.
Huvitav on ka see, et Zalužnõi keskendub oma essees muuhulgas puudujäägile – s.o suutlikkus puhastada miiniväljasid –, millele läänel polegi hetkel sobivat tehnoloogilist lahendust pakkuda. Läänest lisaks juba olemasolevale varustuse ja moona juurde küsimisele on tema pikas ja veidi kohmakas essees pühendatud lühike lõiguke. Seetõttu jääb mulje, et Ukraina väejuht loodab sõja võitmisel tehnoloogilisele imele, kuigi sellise mulje tekitamine ei olnud ilmselt avalduse eesmärk.
Sellegipoolest on kindrali kriitika lääne kohatise tehnoloogilise mahajäämuse kohta põhjendatud. Viimase 30 aasta jooksul pole läänes miiniväljade puhastamise tehnoloogia arendustega tegeldud.
Ka miiniväljade laotamises on venelastel eelis. Nagu kindral Zalužnõi kirjeldab, on vastase miiniväljad kuni 20 kilomeetrit sügavad, nende kohal lendavad luuredroonid, mille eesmärk on võimalikult vara tuvastada Ukraina miinitõrjeüksused, et need kaudtulega varakult hävitada. Nendes kohtades, kus Ukraina on suutnud ala demineerida, mineerib venelane ukrainlaste demineeritud piirkonna uuesti, ja teeb seda kiiresti, kasutades unikaalset kaugmineerimissüsteemi nimega Zemledelije.
Venemaa tulistab välja miine
Seda Kamaz-tüüpi veokile paigaldatud 50 lasketoruga süsteemi esitleti esimest korda 2016. aastal ühel Vene sõjalisel messil ning Moskva Punase väljaku võiduparaadil debüteeris relv 2020. aastal. Relvasüsteem suudab tankitõrje- või jalaväevastaseid miine tulistada kuni 15 kilomeetri kaugusele ja teha seda korraga 50 lasketorust.
NATO riikide relvastuses on samuti miinide külvamise süsteemid, aga näiteks ameeriklaste 1980. aastatel välja töötatud Volcano ei tulista, vaid sisuliselt sülitab miine sadakonna meetri kaugusele miinikülvi tegevast veokist. See ei tähenda, et tegemist poleks tõhusa ja kiire süsteemiga, Taiwan näiteks teatas juunis selliste miinikülvikute soetamisest Ühendriikidelt 146 miljoni dollari eest.
Vene-Ukraina sõja seniseid ootamatuid käänakuid arvestades ei saa välistada, et Zalužnõi ootamatult varajane ülestunnistus Ukraina vastupealetungi kulminatsioonipunkti saavutamisest on pettemanööver, millega tahetakse vastast uinutada. Teine võimalus on, et Ukraina eliidi seas köevad pinged, mis välismaailmale väga välja ei paista, aga mis sundisid Ukraina kaitseväe juhatajat n-ö vabastiilis, president Volodõmõr Zelenskõi administratsioonist mööda minnes kogu maailmale oma rahulolematust väljendama.
Vene-Ukraina sõja seniseid ootamatuid käänakuid arvestades ei saa välistada, et ootamatult varajane ülestunnistus Ukraina vastupealetungi kulminatsioonipunkti saavutamisest on pettemanööver, millega tahetakse vastast uinutada.
Märke Ukraina sõjalise juhtkonna pahameelest on ennegi rahvusvahelise üldsuse kõrvadesse jõudnud. Varem on Ukraina tippväejuhid viidanud sellele, et nad on vastupealetungi pidanud alustama lääne jaoks väga ebakonventsionaalsetes tingimustes, mis ei kattu ka NATO doktriiniga, mille järgi neid vastupealetungi alguses sõdima sunniti.
Maaväe manöövrid ilma õhuülekaaluta on tappev ettevõtmine, ja kui seda peab tegema läbi kilomeetreid sügava miinivälja vastase kaudtule all, on tegemist pea võimatu missiooniga. Miks Ukrainat selleks survestati? Seda Ukraina väejuht oma The Economisti essees sisuliselt küsibki.
NATO doktriin on aegunud?
Seejuures pole Ukraina väejuhi toon sugugi liitlasi otseselt süüdistav, kuigi põhjust etteheideteks oleks. Enne suvist vastupealetungi õpetati Ukraina vägesid NATO doktriini järgi võitlema. NATO doktriin osutus aga ulatuslike Vene miiniväljadega kohtudes ebaadekvaatseks ning ukrainlased pidid taktikat kiiresti kohandama, samal ajal aga taluma lääne kahtlustusi, et äkki nad ikkagi ei oskagi n-ö tsiviliseeritud viisil võidelda.
Kindral Zalužnõi sarkastilise märkuse kohaselt oleks Ukraina väed pidanud NATO «õpikute» järgi nelja kuuga Krimmis olema. Ka mõni lääne analüütik on juba leidnud, et NATO liitlased kukkusid Ukraina vastupealetungi nõustades ja juhendades intellektuaalselt läbi.
Nii suuri miiniväljasid, millega venelased rindejoone läheduses üllatasid, polnud osatud uneski näha. Luure võib-olla mingil hetkel seda siiski nägi, aga siis oli hilja venelasi takistada. NATO manööversõja doktriin ei arvesta lõputute miiniväljadega ja sellest oleks pidanud vastupealetungi ette valmistades aru saama. Zalužnõi frustratsioon on põhjendatud.
NATO ja Ukraina sõjalise mõtlemise kõige suurem erinevus seisneb selles, kuidas mõtestatakse kaudtule rolli lahingus. NATO jaoks on suurtükivägi sõjalist manöövrit toetav võime. Ukrainlased mõtlevad suurtükiväest aga nagu venelasedki: massiline kaudtuli peab vastast tabama enne suurema manöövri algust ja nad tümaks tampima. Manööverüksused tegelevad lahinguväljal pigem n-ö nõude koristamisega pärast pidusööki.
USA on otsustanud suurtükimoona tootmist 2025. aastaks kolmekordistada, samas kui Euroopa vastavad plaanid kiduvad. Eesti suurtükivägi on ka pärast kaitsevõime plaanitud tugevdamist endiselt märkimisväärselt õhuke.
Ameerika Ühendriikide maavägi on juba teatanud kavatsusest suurtükiväe hulka ja rolli kasvatada, aga see on suhteliselt uus areng, mille järele vajadust pole Euroopa riikidest NATO-liitlased eriti teadvustanud. See seletab ka, miks Ühendriigid on otsustanud suurtükimoona tootmist 2025. aastaks kolmekordistada, samas kui Euroopa vastavad plaanid kiduvad. Eesti suurtükivägi on ka pärast kaitsevõime plaanitud tugevdamist endiselt märkimisväärselt õhuke.
NATOs on viimastel kümnenditel propageeritud pigem kergete pataljoni lahingugruppide arendamist, sama tendents on olnud viimastel kümnenditel ka Venemaal. Ent venelased on õppinud ja muudavad nüüd oma kergete pataljoni lahingugruppide põhist struktuuri tagasi sarnasemaks Nõukogude Liidu aegse sõjaväega.
Tegelikult Venemaa taastabki oma praeguste muudatustega Nõukogude armeed. Avdijivka luhtunud ründamine näitab, et see uus-vana vägi pole veel valmis võitlema.
Mullu oli sama dünaamika
Ukraina sõjas on mõningaste erisustega kordumas eelmise aasta stsenaarium. Möödunud aasta suvel ja sügisel oli lahinguinitsiatiiv selgelt Ukraina vägede käes. Harkivi ja Hersoni vabastamise järel tundus paljudele, et Vene rinde kokkukukkumine on pärast sügistalve pealesunnitud lahingupausi ainult aja küsimus.
2022. aasta novembris aga intensiivistasid venelased rünnakuid Bahmutile ning algas talvine kurnamissõda, milles mõlemad pooled kulutasid väärtuslikke ressursse. Sellele lisandusid venelaste õhurünnakud Ukraina energiataristule.
Selleks talveks lubab Ukraina, et vastab vajadusel omapoolsete rünnakutega Venemaa energiataristu pihta. Ukrainlased on tasapisi lääne eskalatsioonitaluvuse piire nii palju nihutanud, et see ei tohiks enam lääne pealinnades küsimusi tekitada, kui rünnakutega ei kaasne just suurt arvu tsiviilohvreid.
Eelmise aastaga võrreldes on Ukraina enda tehniline võimekus muidugi kasvanud, läänelt on saadud kõvasti varustust, kuigi ka siin on mulje lääne abist suurem kui abi ise. Hetkel baseerub vaid kümme protsenti Ukraina soomusväest ja 30 protsenti suurtükiväest lääne tehnikal. Aasta alguses välja lubatud sõjaline abi ositi alles «tilgub» endiselt Ukrainasse.
Ühendriikidelt saadud Abramsi tankid jõudsid Ukrainasse septembris ja vastupealetungist osa ei võtnudki. Need kuluvad edasistes rünnakutes siiski marjaks ära. Et aga lääs pole lubanud lahingutes kaotatud tehnikat asendada, siis kohtleb Ukraina iga lääne tanki nagu strateegilist ressurssi ning on tulevikuski nende kasutamisel ehk liiga ettevaatlik.
Ukraina edukas meresõda
Kuid on ka positiivseid arenguid. Eelmise aastaga võrreldes on hea areng venelaste välja tõrjumine Musta mere lääneosast, Ukraina on leidnud tehnoloogilise mooduse pealveedroonidega merelise keeluoperatsiooni teostamiseks. See aga ei mõjuta eriliselt sõja kulgu, Musta mere kontrollimine on olulisem rahu hoidmise kui sõja võitmise seisukohalt.
Hea uudis on Ukraina üksuste jõudmine Dnipro jõe vasakkaldale. Positiivseid arenguid ja tehnoloogilisi võite on ja tuleb Ukraina poolel kindlasti veel. Aga need pole olnud piisavad.
Hea uudis on Ukraina üksuste jõudmine Dnipro jõe vasakkaldale. Positiivseid arenguid ja tehnoloogilisi võite on ja tuleb Ukraina poolel kindlasti veel. Aga need pole olnud piisavad.
Selle sügise «Bahmutiks» osutus esmapilgul Donbassis asuv Avdijivka. Sarnasused nende kahe lahingu vahel piirduvad rünnatava linna suurusega ja sellega, et venelased on otsustanud ühe olulise, ent sõjavälja tervikut arvestades siiski suhteliselt väikese punkti hõivamiseks kulutada hullumeelselt palju ressursse. Avdijivka operatsioon ei meenuta niivõrd Bahmutit, kuivõrd 2022. aasta alguse Kiievi peale tulekut – Ukraina hävitab pikkades kolonnides liikuvat Vene soomusväge uskumatu resultatiivsusega.
Bahmutis olid venelased märksa primitiivsemad, aga tõhusamad. Kulutati ühiskonna jaoks väheväärtuslikke – vangidest – võitlejaid ja ajapikku võeti linn oma kontrolli alla. Avdijivkas toimuv näitab, et venelased pole endiselt õppinud pidama konventsionaalset manööversõda, ja selle teadmisega kaasneb teatud kergendustunne, aga me teame ka, et venelased ei hooli kaotustest. Kindral Zalužnõi tunnistas The Economistis, et eksis ka ise, arvates, et 150 000 hukkunut paneb Venemaa ümber mõtlema.
Superkangelase üksildus
Seni on läänes olnud päevakorras küsimus, kas ja kuidas Venemaa sõjalist võimet piirata nii, et nad ei suudaks pikalt sõdida. Senised sanktsioonid ega majandussõda pole Vene vägede varustatust oluliselt mõjutanud. Venemaa leiab uusi moonadoonoreid (viimati Põhja-Korea) ja on sõjatööstuse käima tõmmanud.
Ukraina energiataristu pommitamine on eeloleval talvel venelaste jaoks odavam, sest nad on välja arendanud Iraani Shahed-droonide vähem maksva analoogi. Lääne majandussõda on kindlasti tõstnud oluliselt Vene ühiskonna sõjakulu, aga näha on, et Kremli kavatsusi ei ole see muutnud ega tõenäoliselt muudagi.
Kindral Zalužnõi hingedepäeva-eelne tavatu ülestunnistus võib tunduda Ukrainale kahjulikuna, sest läheb vastuollu senise võiduka kangelasliku kõik-on-võimalik-retoorikaga, millega mobiliseeriti nii oma võitlejaid kui ka liitlasi. Järsku toonimuutust ei tohiks võtta väsimuse või allaandmise ilminguna, vaid pisut meeleheitliku üleskutsena läänele oma strateegia veel kord läbi mõelda. Muuhulgas võimaliku sõjalise sekkumise osas.
Zalužnõi rabe ja otseütlev essee The Economistis tuletab meelde, et Ukraina on vaatamata ulatuslikule materiaalsele abile, väljaõppelisele toetusele ja luurekoostööle selles sõjas Venemaa vastu koledal kombel üksi jäetud.