/nginx/o/2021/12/05/14242391t1h282a.jpg)
/nginx/o/2023/11/02/15694669t1hcc8f.jpg)
- Kohalik omavalitsus pole sageli huvitatud külakoolide pidamisest.
- Tulevikus võiksid külakoolide pidajaiks olla kohalikud haridusseltsid.
- Omavalitsused võiks koolipidamise teenust haridusseltsidelt sisse osta.
Tulevikus võiksid külakoole pidada haridusseltsid ja omavalitsused võiks koolipidamise teenust haridusseltsidelt sisse osta, kirjutab külakoolide edendaja Liisa-Lota Kaivo.
Viimastel kuudel on mitu omavalitsust pakkunud oma põhikoole riigile või siis soovib vabaneda koolidest, millest vabanemiseks ei näi olevat ühtegi ratsionaalset põhjust. Üha ilmsemaks saab, et osa koolipidajaid ei soovi koole pidada.
Kui koolipidajad ei taha koole pidada, siis ei leia nad aastakümnete jooksul võimalust investeerida koolimajadesse, vaatamata sellele, et eelarvest läbi voolav haridusraha tagab suure osa nende laenuvõimekusest. Laenud kuluvad pigem kergliiklusteede, vallamajade ja veekeskuste arendamisele. Seda, millises keskkonnas õpetajad ja lapsed töötavad, enamik valijaid ju ei näe.
Kui koolipidaja ei ole aastakümneid koolimajadesse investeerinud, toob see kaasa ajale jalgu jäänud hooned ja nende üüratud halduskulud, mis aitavad kergitada Eesti kulutused haridusele Euroopa Liidu suurimate sekka. Kui koolipidaja ei taha koole pidada, siis on hoonete halduskuludega laristamine isegi kasulik, sest annab hea ettekäände kool sulgeda.
/nginx/o/2023/11/02/15694672t1h960e.jpg)
Kui kooli omanik ei hooli kooli majast, saavad pered aru, et ta ei hooli tõenäoliselt ka selle sisust. Nad lahkuvad, laste arv kahaneb ja koolimaja jääb veelgi tühjemaks.
Kui koolipidaja ei taha kooli pidada, siis ta ei palka head koolijuhti ega toeta teda moraalselt ja rahaliselt. Kui koolijuht ei ole hea, siis ta ei oska rakendada õppekorraldust, mis sobib tema kooli mõõtudega. Õppekorraldust, mis pakub just nimelt sellise suurusega koolis mõistlike kuludega parimat haridust.
Koolipidaja, kes ei taha koole pidada, annab peredele mõista, et tema koolid lähevad nagunii varsti likvideerimisele.
Kui koolijuht ei ole hea, siis ei arenda ta oma koolis tänapäevast organisatsioonikultuuri ega head töökeskkonda õpetajatele ega õpilastele, ei ärgita koostööd lapsevanemate ega laiema kogukonnaga.
Koolipidaja, kes ei taha koole pidada, annab peredele mõista, et tema koolid pakuvad ebakvaliteetset haridust, ebakvaliteetset keskkonda ja nagunii lähevad varsti likvideerimisele, nii et peredel oleks targem viia oma lapsed kohe kuhugi mujale. Või siis teha ise vabatahtlikus korras ära koolipidaja tegemata töö – asutada erakool, vajadusel võtta laenud ja investeerida need koolimajasse.
Erakool kui lahendus
Ja kuigi kooli asutamine, pidamine ning selleks maja rentimine või pangalaenuga ostmine on ühele väikesele MTÜ-le hiiglaslik väljakutse, on nii mõneski kandis tublid Eesti pered sellega omavalitsusest paremini hakkama saanud.
See näitab, et koolipidamises loeb tahe väga palju. Vastus tuleb leida küsimusele, mida teha, et kõik koolipidajad tahaks ja oskaks koole pidada.
Edumeelsemad omavalitsused võiksid hoopis proovida koolipidamise teenust haridusseltsidelt sisse osta. Nagu Tartu linn ostab lasteaiateenust.
Eesti haridussüsteemi paradoks on, et kooli omaniku tahte võib määrata ka põhiharidusega hääletaja omavalitsuse volikogus, koolis töötaval õpetajal peab aga olema magistrikraad. Koolide rahastus- ja juhtimisotsuseid tegevad kohalikud poliitikud, kelle otsustest sõltub meie koolihariduse kvaliteet kõige rohkem, ei ole tavaliselt ise haridusjuhtimise vallas haritud. Haridus- ja teadusministeeriumil oleks viimane aeg koostöös erialateadlaste ja parimate koolipidajatega koostada omavalitsuste volikogude jaoks käsiraamat, kuidas koole hästi arendada.
Võiks mõelda jäiga, ühe omavalitsuse põhise koolipidaja mudeli muutmisele. Tallinna Ülikooli haridusjuhtimise professor Eve Eisenschmidt ütles hiljuti Vikerraadiole antud intervjuus: «Üks võimalus lisaks omanikule ehk [üks omavalitsus] kes vastutab põhihariduse andmise eest võiks me tulevikuperspektiivis kaaluda omavalitsuste-üleseid konsortsiume. /…/ Selliseid [sulgemis]otsuseid tehes võibki olla nii, et ametnikud või vallavolikogu või vallavalitsus tegelikult ei oma piisavat teadmist või informatsiooni, mis veel oleks kõik võimalused.»
Külade haridusvõrgu arendamisega võiks tegeleda eraldi kompetentsikeskus – üleriigiline külakool, mis pakub väikestes koolides ja vajadusel isegi üksikutes taludes lastele Metsküla kooli tasemel kaasaegset haridust. Tehes seda Metsküla moodi targalt, kvaliteetselt ja säästlikult. Sest koolipidamine eriolukorras, näiteks hajakülades elavate laste hariduse korraldamine, on suurt tahet ja tarkust, spetsiifilisi teadmisi ja kogemusi nõudev valdkond.
/nginx/o/2023/11/02/15694670t1h70b5.jpg)
Ja lõpuks, tuleks hakata senisest rohkem nägema ning väärtustama koolipidaja tööd, mis on laiema publiku jaoks sageli nähtamatu, kuigi hariduse arenguks ülioluline. Parimaid koolipidajaid tuleks tunnustada haridusministeeriumi korraldataval aasta õpetaja auhinnatseremoonial, kus lisaks õpetajatele ja koolijuhtidele saavad juba praegu tunnustuse ka aasta hariduse sõber ja aasta haridustegu.
Laureaadid võiksid panna oma kogemuse koolipidajana kirja, et teistel koolipidajatel oleks, kust õppust võtta. Nii tekiks koolipidaja käsiraamat, mis näitaks teed ja tänapäevaseid hariduse arendamise võimalusi nii teistele koolipidajatele kui ka nende valijatele.
Külakoolide tulevik
Üha sagedamini näeme, et kohalik koolikogukond oma nutikuse, väleduse ja pealehakkamisega saab edukalt hakkama olukordades, kus suur ja kohmakas omavalitsus käed üles tõstab.
Tuleviku külakoolid võiksid olla kogukondade südamed ja kogukonna asutatud kohalikud haridusseltsid võiksid neid ise pidada. Haridusseltsid ei peaks aga külakooli pidamiseks läbima uue erakooli asutamise kadalippu ja mitmeaastast eelarvega närutamist, vaid võiksid selle omavalitsuselt koos koolihoone, koolipere ja eelarvega lihtsalt üle võtta. Nagu riik on mõned munitsipaalkoolid üle võtnud. Või edumeelsemad omavalitsused võiksid hoopis proovida koolipidamise teenust haridusseltsidelt sisse osta. Nagu Tartu linn ostab lasteaiateenust ja Tartu vald plaanis osta põhikooliteenust.
Tuleviku külakoolid võiksid olla kogukondade südamed ja kogukonna asutatud kohalikud haridusseltsid võiksid neid ise pidada.
Praegune Lääneranna hariduskriis oleks Eesti riigile suurepärane võimalus sellist uudset kohaliku koolikogukonna kaasamise lahendust sealsete väikekoolide ja nende kogukondadega katsetada.
Riik või omavalitsus saaks sellise katseprojekti käigus hinnata, kuidas kohalik haridusselts koolipidamisega hakkama saab. Kui selgub, et kool areneb seltsi käe all paremini, kui ta arenes valla käe all, siis võiks seda mudelit tervele Eestile laiendada ning anda teistegi väikeste koolide pidamise lihtsustatud korras üle hakkajatele, nooruslikele ja energiast pakatavatele koolikogukondadele, kes seda soovivad.
Ja kuigi haridusministeerium on toonud välja murekoha, justkui kodanikualgatus oleks koolipidajana riigile omavalitsusest ebakindlam partner, näitab elu siiski seda, et viimase 30 aasta jooksul on suletud rohkem munitsipaal- kui erakoole, isegi kui võtta osakaal nende koolide koguarvust. Tundub ka, et kodanikualgatuslikes koolides on õpetajad rohkem väärtustatud ja sealne koolikultuur õpetab nii lapsi kui ka vanemaid õpetajatest rohkem lugu pidama.
/nginx/o/2023/11/02/15694671t1h8411.jpg)
Kohalike perede loodud haridusseltside energia aitaks Eesti riigil taassündida ka kaugetes külades, kuhu hiidomavalitsuse tahe enam hästi ei ulatu. Pikemas plaanis aitaks see tuua värsket vaadet ja värskeid inimesi ka riigi arendamise juurde.
Vallavolikogus kaasarääkimise võimalus tundub enamikule noortele ja hakkajatele, tiheda ajagraafikuga pereinimestele liiga kohmakas, ebamäärane ja varem sissetallatud radadele suubuv protsess, et sellele oma elu kulutada. Seevastu haridusseltsis oma laste kooli arendamine oleks midagi märksa konkreetsemat ja tulemuslikumat. Haridusseltsid oleks ärksatele noortele parajaks käeharjutuseks ja heaks hüppelauaks valla ja riigi arendamise juurde. Lõppeks leiaksime neid ehk isegi Toompealt. Parlamendi elujõu ja eluläheduse suurendamine on ju meie kõigi huvides.