VOLDEMAR TOMUSK ⟩ Haridusõiglus on sama vildakas kui PISA

Suurbritannia toonane peaminister Boris Johnson liitus 2020. aasta juunis külaskäigul Hertfordshire’i Bovingdoni algkooli õpilastega ning tegi nendega Covidi-pandeemia aegsel «sotsiaalselt distantseeritud» moel kaasa liikumisharjutusi. Foto: ANDREW PARSONS/AFP/Scanpix

Väikese keele ja kultuuri ülalhoidmine on kulukas ettevõtmine. Ainus võimalus oleks muuta meie väikese lisandväärtusega majandus millekski tootlikumaks, et rahva rikkus sellest kasvada võiks, kirjutab haridussotsioloog Voldemar Tomusk.

Üks klassik, kelle nime ei suuda ma meenutada, on öelnud umbes nii, et teadus on teadus, aga tegelik elu on hoopis midagi muud. Sirvides raamatut «Kas Eesti PISA on viltu?» ning märgates seda punase joonena läbivat haridusõigluse teemat, olen sunnitud tunnistama, et minu perekonna ideoloogia ei lange kokku selle raamatu autorite omaga.

Meenub lugu, kuidas ma kord aastaid tagasi püüdsin oma teismelistele lastele selgitada kaasava hariduse tähtsust ning sotsiaalse solidaarsuse vajalikkust. Küsimus hargnes sellel pinnal, et nad ei olnud rahul olukorraga, kus nad pidid haridust omandama ühes Lõuna-Londoni tüüpiliselt väga viletsas keskkoolis. Püüdsin küll selgitada erinevate inimestega koos õppimise kasulikkust ning panust, mille nad oma kohaloluga annavad vähem privilegeeritud laste arengusse.