/nginx/o/2025/05/15/16847207t1h0a37.jpg)
/nginx/o/2023/10/17/15659952t1hf427.jpg)
- Keskmise investori tootlus jääb indeksitest kaugele maha.
- Sellel on lihtne psühholoogiline põhjus.
- Edu börsil nõuab süsteemset lähenemist ja palju vaeva.
Börsil tegutsedes tuleb kehtestada endale reeglid, mis hoiaks ära inimpsühholoogiale omased valesammud, kirjutab arvamustoimetaja Erik Aru.
Mullu vaatas investeerimispank Morgan Stanley erinevate rahapaigutamisviiside tootlust eelnenud 20 aasta vältel ja seadis need ritta. Tuli välja, et vahemikus 2002–2021 teenis kõige rohkem ehk 11,2 protsenti aastas tagasi kinnisvarafondidesse paigutatud rahalt. Teisel kohal oli 10 protsendiga tärkavate turgude aktsiate ja kolmandal 9,5 protsendiga poolt tuhandet USA suuremat ettevõtet koondava indeksi S&P 500 tootlus.
Kusagilt selle graafiku tagumisest otsast leiame õnnetu tegelase nimega «keskmine investor», kelle rahapaigutused tõid aastas tagasi vaid hädised 3,6 protsenti. Seda on küll veidi enam kui USA tolle perioodi inflatsioon, mis oli 2,2 protsenti, aga mitte oluliselt. Eesti investorite sarnast keskmist pole küll kuskilt võtta, kuid tõenäoliselt on see omajagu suurem – oleks päris halb, kui poleks, sest meil on ka inflatsioon omajagu kiirem, vaadeldaval perioodil keskeltläbi kolm protsenti.
Valides mõne muu ajavahemiku, saab ilmselt teistsuguse tulemuse ja investeerimisvahendite järjekord tõenäoliselt muutub. Näiteks ei pruugi kinnisvarainvesteeringud igal perioodil nõnda edukad olla. Üldse on sellel sajandil olnud suhteliselt eripärane aeg, mil väärtpaberiturul on võimutsenud pikk buum, mida nii 2008. aasta finantskriis kui ka lühiajaline koroonakrahh vaid ajutiselt katkestasid.
Aga üks, mis ilmselt oluliselt ei muutu, on see, et keskmise üksikisiku rahapaigutused jäävad börsile üldiselt alla. Ja mis siin üksikisikutest rääkida, teadusuuringud on näidanud sedagi, et keskmise fondihalduri investeeringud ei taha kuidagi börsiindeksist paremat tootlust anda, vaid kipuvad pahatihti sellele hoopis alla jääma. Seejuures polegi asi tingimata keskmise halduri enda puudustes, vaid ka selles, et fondid ise on tema rahapaigutustele kirjutanud ette kindlad reeglid.
Võtmesõna: süsteemne lähenemine
Uuringud on aastakümneid näidanud, et inimesed kipuvad börsil rumalusi tegema. Näiteks hoidma langevaid ja müüma tõusvaid aktsiaid. Esimese puhul arvatakse, et küll see tõusma hakkab ja saab kahjud tasa teenida, võib-olla kasumissegi jääda. Teise puhul aga usutakse, et on juba palju tõusnud küll, äkki hakkab varsti langema.
Kumbki arvamus, kuigi mingil määral loogiline – sest nii ju asjad harilikult lõpuks käivad –, pole pahatihti kuidagi põhjendatud ega osutugi tingimata vähemalt lühemas vaates tõeks. Langev aktsia võib ka nulli kukkuda ja sinna jäädagi. Mõne aktsia hind aga on aastakümneid valdavalt tõusvas joones läinud.
Kui inimesele anda ette keeruline pilt, näiteks börs oma paljude aktsiatega ja selle taustal olev laiem majandus, siis on teabe üleküllus tema mõistusele väga raskesti haaratav.
Sellel on ka lihtne psühholoogiline põhjus. Kui inimesele anda ette keeruline pilt, näiteks börs oma paljude aktsiatega ja selle taustal olev laiem majandus, siis on teabe üleküllus tema mõistusele väga raskesti haaratav. Mõistus tahab pilti enda jaoks lihtsustada ja üksikud detailid kuidagi üldisemateks sulandada. Selle käigus läheb osa pildi keerukusest kaotsi, mõistuse jaoks aga tekivad lihtsamad ja hõlpsamini haaratavamad mustrid ja nii saaks juba otsustada rusikareeglite põhjal, iga detaili lähemalt uurimata.
Loomulikult, kõigile vähegi börsi lõhna nuusutanutele meenub Warren Buffett, kelle arusaamatult edukas karjäär algas juba millalgi möödunud sajandi keskpaigas. Eks noored uljaspead on ikka tahtnud oma iidolite kangelastegusid järele teha, kes lahinguväljal, kes aktsiaturul. Peamine häda on selles, et noored uljaspead sageli ei tea oma iidolitest kuigi palju ega käitu ise üldse nende kombel.
/nginx/o/2023/10/17/15659953t1h21ca.jpg)
Selleks et börsil pikka aega edukalt tegutseda, tuleb sellele süsteemselt läheneda. Investeerimisfondidel kehtivadki rahapaigutustele reeglid sellepärast, et võimalikult vähendada psühholoogilistest teguritest tulenevaid rutakaid otsuseid. Buffett lihtsalt on osanud kehtestada endale harilikust paremad reeglid.
Tavaliselt kipuvad inimesed igasugust väärtpaberiturul askeldamist investeerimiseks nimetama. Eks see ole maitse asi, mina eelistan eri rahapaigutajatel omajagu vahet teha.
Briti majandusteadlane Sir John Kay jagab oma raamatus «The Long and Short of It: Finance and Investment for Normally Intelligent People Who Are Not in the Industry» («Pikk lugu lühikeselt: rahandus ja investeerimine normaalse intelligentsusega inimestele, kes pole sellel erialal», 2009) investorid kaheks: tavapärasteks ja intelligentseteks. See muidugi on ohtlik liigitus, sest inimestele meeldib end intelligentseks pidada – ja pahatihti peavad end selliseks needki, kelle kohta isegi leebel kõrvaltvaatajal võib tekkida küsimus, mis küll võiks sellise arvamuse aluseks olla.
/nginx/o/2023/10/17/15659955t1he9db.jpg)
Kay vihjab sellega aga hoopis ühele varasemale teosele, fondihaldur Benjamin Grahami algselt 1949. aastal ilmunud raamatule «Intelligentne investor» (e.k 2018). Tavapärane investor eelistab jätta rahapaigutamise otsused professionaalide hooleks ja hoiab oma sääste fondides. Intelligentne investor valib ise, millistest väärtpaberitest ta oma portfelli koostab. Seega on Kay jaotus midagi sarnast sellega, kus rahapaigutajad liigitatakse aktiivseteks ja passiivseteks investoriteks.
Paneme tähele, et Kay räägib investoritest harilikust kitsamas tähenduses. Graham nimelt jaotab oma raamatus börsil tegutsejad investoriteks ja spekulantideks. «Spekulant» on kahtlase kõlaga sõna ja selleks ei taha end eriti keegi tunnistada. Graham leiab, et iga mitteprofessionaalne börsil tegutseja, kes kasutab võimendust ehk teeb tehinguid laenurahaga, on juba spekulant. Spekulant – või hasartmängur – on ka igaüks, kes ostab hetkel «kuumi» aktsiaid. Ehk siis valdav osa neid, kes oma raha ise börsil keerutavad.
/nginx/o/2023/10/17/15659954t1h6db6.jpg)
Kokkuvõtlikult tähendab Grahami kombel ehk fundamentaalse analüüsi alusel investeerimine ränka tööd ettevõtete majandusaruannetega, milleks keskmisel inimesel, ka sellisel, kellel on nendest arusaamiseks vajalikud teadmised, pole ei aega ega kannatust. Grahami kuulsaim õpilane Buffett on öelnud, et otsus mõne ettevõtte aktsiaid mitte osta võib langeda viie minutiga, aga ostuotsus võib võtta kuid.
Muidugi, selline investeerimine pole sugugi ainus rahapaigutamise viis. Kõikvõimalikke spekulatiivsemaid lähenemisi leidub terve hulk, mõnigi neist on uuringute järgi ka omajagu edukas.
Paljud muidu julgedki ei katseta
Üks vaieldavamaid, samas populaarsemaid rahapaigutamise strateegiaid on tehniline analüüs. Selle järgi tuleb aktsiate börsiliikumistest leida üldised mustrid ja püüda nende abil tulevikku hinnata. Kui näiteks aktsia on liikunud teatud aja teatud nurga all teatud suunas, siis peaks varsti tulema pööre paremusele või halvemusele.
Mõni inimene kinnitab, et tehniline analüüs on täielik, parandamatu ebateadus. «Tehniline analüüs on astroloogia tumesinistes ülikondades meestele,» ütleb Peeter Koppel. Mõni teine vannub, et on sellega juba aastaid palju raha teeninud. Muidugi, leidub ka astroloogiausku inimesi. Ja oli ju astroloogia aastatuhandeid üks inimkonna säravamate ajude peamisi tegevusalasid.
Tehnilisel analüüsil on igal juhul vähemalt üks positiivne omadus – korrektsel rakendamisel nullib see ostu-müügiotsuste langetamisel inimpsühholoogia rolli. Kui aktsiahinna liikumise muster ütleb, et osta, siis ostad. Kui ütleb, et müü, siis müüd. Isegi kui otsuste aluseks olevatel mustritel pole mingit tõenduslikku põhja, on küllap tegu mõistlikuma lähenemisega kui oma tunnete põhjal tegutsemine, nagu börsil enamikul askeldajatel tavaks.
Morgan Stanley uuringu järgi on tärkavate turgude tootlus suurem kui USA 500 kõige suurema ja edukama ettevõtte pealt teenitav.
Tootlus pole kõik kõiges. Üldiselt tähendab suurem tootlus ka rohkem riski. Seda väljendab seegi, et Morgan Stanley uuringu järgi on tärkavate turgude tootlus suurem kui USA 500 kõige suurema ja edukama ettevõtte pealt teenitav. Maailma arenenud turgude üldine tootlus on veel madalam, vaid 6,8 protsenti.
Võib ju mõelda sellele, et tuleks leida üks iseäranis hea aktsia ja osta seda. Esimene probleem tekib muidugi selle leidmisega. Teiseks on vaid ühte firmasse raha paigutamine väga riskantne. 1965. aastal Buffetti firmasse paigutatud 100 dollarist on praeguseks saanud ligi 2,8 miljonit dollarit. Kui aga Buffett oleks samal aastal näiteks õnnetult surma saanud, oleks tema ostetud tekstiilifirmat Berkshire Hathaway võinud mõni aasta hiljem tabada USA paljude teiste selle valdkonna ettevõtete saatus – pankrot. Seepärast on mõistlik portfelli hajutada.
Raha mõistliku riskiga paigutamine on sedavõrd palju teadmisi ja vaeva nõudev tegevus, et paljudki selle teoorias hästi haritud inimesed, kelle muud eluvalikud ei väljenda just riskipelgust, eelistavad seda tegelikkuses mitte järele proovida. Selle asemel paigutavad nad suure osa rahast indeksifondi, lisades sellele oma maitse järgi ehk ka mõne võlakirjafondi ja/või miskit kolmandat-neljandat. Nii on lihtsam.
Eestis on suurem tootlus
Eesti investorite tootlus on tõenäoliselt USA keskmisest suurem. Seda võib öelda üsna kindlalt, sest siinsed inimesed paigutavad raha paljuski kohalikesse ettevõtetesse. Päris palju on ilmselt neid, kelle portfellis ongi vaid rahvaaktsia Enefit Green.
Siinse börsi käekäik on aga olnud märkimisväärselt edukas. Vaadeldes sama perioodi, mida põhiloos mainitud Morgan Stanley analüüs, saame Tallinna börsiindeksi aastatootluseks 14 protsenti, Balti börside koondindeksil aga 13 protsenti.
Balti indeksitega on see häda, et pole investeerimisfondi, mis koostaks oma portfelli neid indekseid jäljendades. Nii peab üksikisik ainult siiakanti raha paigutada tahtes ostma siiski eraldi aktsiaid. Ja loomulikult tähendab suurem tootlus ka kõrgemat riski – nii väiksesse piirkonda raha paigutades on ka suurem oht sellest ilma jääda. Selles veendumiseks vaatame lihtsalt korraks ida poole.