/nginx/o/2022/01/06/14295667t1hf511.jpg)
/nginx/o/2023/10/09/15644681t1h4051.jpg)
- Peaminister ei näe ajakirjaniku ja poliitilise konkurendi küsimuste taga rahva rahuldamata huvi.
- Ajakirjandust tulebki kogu aeg kritiseerida, aga seda võiks teha sisuliselt ja täislausetega.
- SALKi ja SAPTK tulek on muutnud Eesti poliitmaastikku ameerikalikumaks ja hoogsamaks.
Peaminister Kaja Kallase ja tema pere viimaste nädalate meediasuhtlus paneb küsima, kas idavedude skandaal üldse vaibub lähiajal. Initsiatiiv skandaali jätkamiseks on tulnud Kaja Kallaselt, mitte tema poliitilistelt oponentidelt ja meedialt, kirjutab toimetaja Meelis Oidsalu.
Idavedude skandaali jätkualgatuste (Arvo Halliku rahaline nõue Eesti Päevalehe arvamusartikli autori Valdar Parve vastu, endise riigipea Kersti Kaljulaidi ja Alexela seoste päevakorda tõstmine peaminister Kaja Kallase poolt) puhul ei ole kõrvalt jälgides võimalik aru saada, kas peaministri pere ja tema toetajad soovivad nende käikudega kogu senist skandaali ähmastada või on tegemist lihtsalt kahe inimese emotsiooniotsustega.
Ka Tartu Ülikooli ajakirjandusprofessor Halliki Harro-Loit nendib, et jääb selgusetuks, kas keegi peaministri kommunikatsiooni juhib või planeerib. Ajakirjanikud, kes peaministriga viimasel ajal suhelnud on, räägivad tema emotsionaalse seisundi mõnevõrra suuremast haprusest varasemaga võrreldes ning sellest, et peaminister peab end ebaõigluse ohvriks ja üritab süüd laiendada.
Nagu tänases Fookuse põhiloos kirjeldan, on idavedude skandaalis märgata dünaamika muutust, Kallase toetajad on meediakriitiliste avaldustega eetrisse tulnud. Kas ja kui koordineeritud on see tegevus, jäägu iga lugeja enda otsustada. Poliitilised PR-kampaaniad on tavapärane ja täiesti legitiimne nähtus demokraatias, nagu on legitiimne ka see, et toetajad ühinevad poliitikute meediakriitiliste avaldustega ning ajakirjandus kaardistab ja analüüsib selliseid kampaaniaid. Iseasi, kas oravate meediakriitika näol on tegemist sisulise kriitika või meediavastaste emotsioonide vahtulöömise kampaaniaga, milletaolisi on varem korraldanud EKRE ja Keskerakond.
Kallaste süüdistused jäävad poolikuks
Peaministri ja toetajate meediakriitika on olnud pigem üldsõnaline, vahel teevad nii peaminister Kaja Kallas ise kui tema isa Siim Kallas mõne raske süüdistuse esitamiseks poolikuid avaldusi, mida pole võimalik hageda nõnda, nagu Arvo Hallik hages Eesti Päevalehe kaasautori väidet. President Alari Karis, keda Siim Kallas 4. oktoobri Maalehes süüdistab umbmääraselt valetamises, oleks taolise väite hagemisega raskustes, sest sellel justkui polegi sisu, on ainult hinnang, mis on justkui igaks juhuks lendu lastud. Ametis oleva presidendi vastu.
Poliitilised PR-kampaaniad on tavapärane ja täiesti legitiimne nähtus demokraatias, nagu on legitiimne ka see, et toetajad ühinevad poliitikute meediakriitiliste avaldustega.
SALKi juhi Tarmo Jüristo avaldused 29. septembri intervjuus Eesti Päevalehele, kus üks Eesti mõjukamaid liberaale õigustab Halliku meediahagi, tuletavad meelde, et SALK pole ainult maailmavaateline ühendus, vaid ka suhtekorraldusrakuke ja nn political action committee (PAC). Just selline, nagu neid leidub Ameerika Ühendriikide poliitikas. PACid tegelevad oma klientidele toetuse korjamise ja hoidmisega ning Jüristo mõtted Eesti Päevalehele polnudki niivõrd seotud liberaalse maailmavaatega.
SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) ja SALKi tuleku järel ongi Eesti poliitika muutunud ameerikalikumaks. Minule isiklikult SALKi hoogsus meeldib ja isegi kui sõja ajal lähevad liberaalid mõnevõrra rohkem oma vastaste nägu, tuleks ikkagi meeles pidada, mis on need sisulised poliitikad, mida üks või teine olemasolev või potentsiaalne peaminister ellu viiks. Valijad sätivad oma toetust peamiselt selle järgi ning seetõttu pole vaja ka idavedude skandaali käigus näiteks oravate valijaid kuidagi demoniseerida, kui nad oma hea nime taastamise eest võitlevat erakonnajuhti toetavad ja hoiavad. Aga Kallas on ka nende inimeste peaminister, kes Reformierakonda ei toeta.
/nginx/o/2023/10/09/15644682t1h4262.jpg)
Legendaarne riigikogu liige Eiki Nestor (SDE) on öelnud, et riigikogus räägib poliitik alati rahvaga. Peaminister unustas selle ja läks korruptsioonivastase erikomisjoni ette selgitusi andma ilma asjakohase ettevalmistuseta. Ta ei teadnud oma mehe firmaga 350 000-eurose laenulepingu sõlmimise aega, küll aga olid tal kaasas tsitaadid küsimuste esitaja ründamiseks. Viimases Vikerraadio saates «Stuudios on peaminister» oli samamoodi – riigieelarve strateegiat peaministril kaasas ei olnud, küll aga olid jutupunktid Kersti Kaljulaidi Alexela-sidemetest, mida Kallas esitas vastuseks üldse ühele teisele küsimusele. Valitsusjuht läks nii komisjonis kui ka raadiosaates küsijaile suu pihta lööma, aga ei andnud endale aru, et vaatamata talle ebameeldivatele pärijatele ja pinnijatele ootas vastuseid siiski Eesti rahvas.
Sisuline kriitika on alati teretulnud
Skandaalina pole idavedude skandaal midagi erilist, Harro-Loit ütleb, et tegemist on tüüpilise meediaskandaaliga: on moraalne konflikt, tähelepanu püsib nädalaid, kõnelejaid ja teemaga nii otse kui ka kaudselt seotud aspekte koguneb järjest enam. Ajakirjandusprofessori sõnul ongi sellise skandaali puhul probleemiks teemaga väga kaudselt seotud emotsionaalsed avaldused, mis skandaali pikendavad. Ka ajakirjandus peab endalt küsima, ega skandaali ajal jää mingid muud olulised teemad kajastamata.
Peaminister ei näe ajakirjanduse taga avalikkust ega poliitilise konkurendi pooldajate taga rahvast.
Kallase meediakriitilised avalduste eripära on nende informaalsus ja rabedus, samuti selle arusaama peegeldamata jätmine, et nii riigikogu liikmete kui ka ajakirjanike küsimuste taga on paljude Eesti inimeste siiras infovajadus ja pettumus. Kui neile ootustele vastatakse umbmääraste süüdistuste esitamisega, võib see olla viide sellele, et peaminister ei näe ajakirjanduse taga avalikkust ega poliitilise konkurendi pooldajate taga rahvast.
Skandaal pole kuue nädala vältel vaibunud, vaid on jätkunud suuresti tänu Kallase ja tema pereliikmete initsiatiivile. See asjaolu näitab, kui reageeriv on peaministri kommunikatsioonimuster ja kui raske on sellisel viisil end suuremat sorti meediaskandaalist välja murda. Mis aga puudutab ajakirjanduskriitikat, siis ajakirjandust tulebki kritiseerida. Kogu aeg. Täislausetega ja sisuliselt.