FOOKUS ⟩ Konservatiivide vaenamine ei tugevda demokraatiat

Eesti poliitikute omavahelised isiklikud suhted olid pikka aega paremad, kui avalike diskussioonide põhjal paistis. Nüüdseks ei pruugi nii mõnigi pildilolija enam samas seltskonnas pildile jääda. Erakondade toonased juhid kaks päeva enne märtsivalimisi Kuku Raadios peetud debatil. Foto: Konstantin Sednev

Ajakirja Vikerkaar augustinumbris on intrigeeriva koondpealkirja «Maha liberalism!» all rida artikleid, mis analüüsivad Eesti poliitilist hetkeseisu. Nende hulgas ka Peet Kase ja Tõnis Saartsi sulest veidi programmilisena mõjuv «Parempopulismi ohjeldamise strateegiad».

Autorid tõdevad, et poolehoid nn parempopulistlikele parteidele on Euroopas ja Eestis jõudsalt kasvanud ning teistel erakondadel tuleks «neid ohjeldada ja takistada asumast lammutama liberaalseid demokraatlikke institutsioone». Ja ühe sellise strateegiana mainivad nad stigmatiseerimist.

Postimehe vestlusringis arutasid sedalaadi ohjeldamise strateegiate õigustatuse ja vajalikkuse üle politoloog Martin Mölder ja kirjandusteadlane Maarja Vaino.

Kõik algab muidugi mõistete kasutusest ja selles osas on Kase ja Saartsi artikkel üsna ilmekas, kas või termineid parempopulism, paremradikalism ja paremäärmuslus puudutavates lõikudes. Kuivõrd õigustatud need terminid on?