/nginx/o/2022/01/06/14295667t1hf511.jpg)
/nginx/o/2023/10/01/15627643t1hca87.jpg)
- Siseminister kinnitab, et kõik julgeolekumaksuna korjatud raha ei lähe tingimata julgeolekukuludeks.
- Julgeolekumaks on ühelt poolt hea poliitturundusvõte, teisalt aga märk valitsuse rahmeldamisest.
- Viimati kehtestati riigikaitsemaks aastal 1939 , mil sel olid selged rahalised ja ajalised eesmärgid
Aasta tagasi naersid oravad sotside juhi Lauri Läänemetsa ettepaneku riigikaitsemaksu kehtestamiseks välja, nüüd aga räägitakse valitsuses julgeolekumaksust kui juba otsustatud asjast. Maksuga seotud rahalised kogumiseesmärgid, maksuliigid ja sihtotstarve on aga endiselt selgusetud. Toimetaja Meelis Oidsalu arvates ilmestab julgeolekumaksu ettepanek valitsuse maksupoliitika kujundamise viise.
Riigikogu valimiste eel ja järel tegi maksude tõstmise vajadusest juttu vaid üks vastutustundlik erakond – need olid sotsiaaldemokraadid. SDE esimees Lauri Läänemets käis aasta tagasi enne Vihula mõisas toimunud järjekordseid riigieelarve strateegia läbirääkimisi välja ka idee riigikaitsemaksust, lisaks soovitas ta võtta ka riigikaitselaenu.
Ajutise riigikaitsemaksu suurus eraisikule pidi Läänemetsa idee kohaselt olema üks protsent tuludelt, nii palgalt kui ka näiteks dividendidelt või üüritulult. Ajutise riigikaitsemaksu suurus ettevõtetele pidi olema kaks protsenti kasumist, et raskel ajal kahjumisse sattunud ettevõtted seda maksma ei peaks.
Ilmselt tuli Läänemets ideega välja mitte riigikaitselembusest, vaid selleks, et kaitsta oma poliitilise agenda raskuskeset – avaliku sektori palgatõusu ning vältida seda, et elanikkonnakaitse arendusi hakataks rahastama politsei ja päästeameti olemasoleva eelarve seest, st teiste rahuaegsete tegevuste arvelt.
Julgeolekumaksu näol pole tegemist sihtotstarbelise maksuga, mille laekumistest 100 protsenti läheb julgeolekusse, vaid lihtsalt veidi pidulikumalt rüütatud õigustusega riigi kulude jätkuvale kasvule majanduskriisi ajal.
Kirjutasin aasta tagasi arvamusloos, miks riigikaitsemaks ei olnud siis ega ole ka praegu julgeolekumaksuks ümber nimetatuna hea mõte. SDE ettepaneku probleem on see, et nad isegi ei varja, et riigikaitsemaksu kehtestamisega sooviti lahendada ka riigikaitseväliseid toimetulekuküsimusi ning et tegelikult otsiti selle sildi all võimalust jätkata majanduslanguse perioodil avaliku sektori palgatõusudega. See pole muutunud ka julgeolekumaksu puhul.
Läänemets kinnitab jätkuvalt, et julgeolekumaks «läheb eelarveaugu katteks, mille põhjustaja on osaliselt investeeringud riigikaitsesse.» Seega pole julgeolekumaksu näol tegemist sihtotstarbelise maksuga, mille laekumistest 100 protsenti läheb julgeolekusse, vaid lihtsalt veidi pidulikumalt rüütatud õigustusega riigi kulude jätkuvale kasvule majanduskriisi ajal. Seda olukorras, kus üks protsent SKTst (sama summa, mis kulub täiendavalt kaitsele) läheb oravate maksuküüru-projektile, mille mõttekust on ka Reformierakonna sees vaidlustatud.
Eelarveaugu sügavus varieerub
Täna me ei tea, kas sellega soovitakse lappida ainult 2025. aasta 400-miljonilist auku (mis on tegelikkuses 150 miljoni võrra suurem, mida valitsus üritab kärbetega katta) või kui suur see auk riigieelarve strateegia vaates üldse on. Mitmed eelarvestrateegia tuluallikad (töötukassa reserv, veel teadmata allikatega kärped) on liiga ebakindlad, et väita, et need üldse kvalifitseeruvad eelarve mõttes tuludeks.
Muide, Eestis kehtestati riigikaitsemaks viimati 1939. aasta aprillis. Tookord seadis valitsus kogutavale maksusummale konkreetse rahalise eesmärgi (viie aastaga loodeti koguda 17 miljonit krooni). Otsustati ka seda, et erimaksu ei kehtestata, vaid raha kogutakse olemasolevate maksude määrade tõstmise läbi. Raha pidi minema riigikaitsesse.
Kui julgeolekumaksu kehtestamisel ei määrata rahalisi eesmärke ega ajalisi tärmineid, siis on tegemist lihtsalt riigiturundusliku võttega, millega tahetakse võimaldada avaliku sektori kulude kasvu, vältides samal ajal populaarsuse langust. Sellisena on julgeolekumaks ühelt poolt osav marketing, teisalt aga märk valitsuse maksupoliitilisest visioonitusest ja maksudebati julgeolekustamisest.
:format(webp)/nginx/o/2023/10/01/15627644t1ha1bd.jpg)
Valitsuse visioonist kõneldes: kui kevadel maksutõusudega välja tuldi, siis miks otsustati makse nii vähe tõsta? Mäletan aegu, mil tulumaksumäär oli 26 protsenti, saime hakkama. Kas poleks olnud mõistlikum ühe korraga kevadel maksukoera saba raiuda? Visioonitu jõulisus finantspoliitikas võib näida otsustavusena, aga tekitab pikaajalisi probleeme pigem juurde, puudub süsteemsus, rahmeldatakse, majanduskeskkonna ennustatavus kaob, välisinvestorite ettevaatlikkus kasvab.
Nii peaminister Kaja Kallase kohtumine pankadega eelarveläbirääkimiste ajal kui ka koalitsioonierakondade tulek julgeolekumaksu idee taha näitavad, et siseminister on Kallase kolmandas valitsuses haaranud maksupoliitika osas initsiatiivi enda kätte. Rahandusminister Mart Võrklaev ja Kaja Kallas on vähemasti julgeolekumaksu küsimuses pigem statistirollis.
Elanikkonnakaitse probleem endiselt üleval
Läänemetsa sõnul ei ole tal hetkel koalitsioonipartneritega olemas eelkokkulepet, et kui tuleb julgeolekumaks, et siis reaalselt kasvab ka elanikkonnakaitse rahastus. Siseminister vastas, et eelarvestrateegias on elanikkonnakaitsele neljaks aastaks ette nähtud 80 miljonit eurot, mida on tema hinnangul vähe, aga et Reformierakond ei tahtvat kasvatada seda kulu rohkem, neil olevat erinev nägemus. Seega poleks ka julgeolekumaksu kehtestamisel garantiid, et meie elanikkonnakaitse rahastatud saaks.
Täna pole ka selge, kas reservväelastele tehtaks maksu kehtestamisega soodustusi, seega tekib küsimus nende topeltmaksustamisest – nad peavad panustama nii aja kui ka rahaga. Hetkel on jutt julgeolekumaksust pigem valitsuse poliitiline infooperatsioon, millega soovitakse kanaliseerida maksutõusudega kaasnevat rahulolematust viisil, mis stigmatiseerib üht kindlat eluvaldkonda. Kui valitsus kehtestaks maksule selged rahalised eesmärgid, ajalise tärmini ja sihtotstarbe, võiks julgeolekumaksust rääkida kui tõsiseltvõetavast ettepanekust.
Hetkel on jutt julgeolekumaksust pigem valitsuse poliitiline infooperatsioon, millega soovitakse kanaliseerida maksutõusudega kaasnevat rahulolematust viisil, mis stigmatiseerib üht kindlat eluvaldkonda.
Muide, Ukraina kehtestas 2014. aastal n-ö ajutise militaarmaksu, millest laekuv tulu läheb kaitsekulutuste toetamiseks. Militaarmaksu määr on 1,5 protsenti maksustatavast tulust. Maksustatavast tulust võib maha arvata sõjaväe ja sõjas kannatanute toetuseks tehtud annetused.
Nagu Peeter Luikmel näitab tänase Fookuse pikemas analüüsis Ukraina sõjaaja majanduse kohta, juhitakse Ukrainas ka sõja ajal majandust terviklikumalt kui rahuaegses Eestis. Selle tõenduseks on asjaolu, et Ukrainas on sõja ajal lisaks maksude kogumisele mõeldud ka maksupoliitika teisele ja sama olulisele küljele – maksusoodustustele ja nende rollile majanduse sõjaaegsel elavdamiseks.
Nii näiteks kehtestati mullu ajutise meetmena ettevõtetele, kes pakuvad esmatarbekaupu, võimalus rakendada ettevõte tulumaksu ja käibemaksu asemel lihtsustatud ühtset kaheprotsendilist maksumäära. Viimastel aastatel on muudetud Ukrainas ka erinevate kaupade ekspordi ja impordi maksustamist, leevendatud tööjõu maksustamist, aga tegeletud ka riigi praegu väga madala maksukogumise võime parandamisega.