:format(webp)/nginx/o/2022/06/06/14608416t1he3a0.jpg)
/nginx/o/2023/09/26/15616837t1ha6cd.jpg)
- Rohepööre sõltub poliitilisest julgusest.
- Tuleb lahti saada mitmest sellega seotud müüdist.
- Pööre pole lihtne ega juhtu iseenesest.
Üleminek teeb maailma puhtamaks ja annab tulevikuks mingitki lootust. Ja mis peaasi, teeb inimesed ka rikkamaks, kirjutab ClimaCashi kaasasutaja Erik Moora.
Kreeka, Sloveenia, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Holland, USA, Hongkong, Hiina, India – see on väike loetelu riikidest, mida viimase kuu jooksul on tabanud laastavad üleujutused ja vihmad, milleks aastasadu või -tuhandeid püsinud linnad pole valmis. Liibüas pühkisid üle-eelmisel nädalal sademeist tingitud tulvaveed merre terveid kvartaleid. Surma on saanud vähemalt 4000 inimest, kadunud veel tuhandeid, koduta jäänud kümneid tuhandeid.
Stockholmi ülikooli juures tegutsev mõttekoda Stockholm Resilience Centre andis äsja välja värske analüüsi, kuivõrd mahub inimeste tegevus meie planeedi taastumisvõime piiridesse. Nad mõõdavad üheksa tuumnäitajat, mille järgi saame hinnata, kas samamoodi saab jätkata või mitte. Üheksast kuus on rängalt punases. Mõni näitaja kordades. Ülejäänud kolmest üks (ookeanide hapestumine) jõuab sinna lähiajal.
Viisteist aastat tagasi oli planeedi taluvuspiir ületatud kolmes põhinäitajas üheksast, kaheksa aastat tagasi oli punases neli. Nüüd siis kuus.
Sein on ees. Samamoodi edasi ei saa.
/nginx/o/2023/09/26/15616838t1hd5e0.jpg)
Muuhulgas tähendab see, et fossiilkütuste (süsi, nafta, gaas jt) kasutamisest tuleb loobuda päevagi venitamata. Õlikraanid tuleb kinni keerata, söekopad taguda vanarauaks, gaasitorudele toppida punn ette.
Erinevalt muudest üliolulistest valdkondadest, nagu liikide kaitse ja looduse taastamine, toidusüsteemi muutmine või joogivee ületarbimise lõpetamine, on energia – kogu meie asjaajamise mootori – viimine saastavatelt fossiilkütustelt puhtale tehnoloogiale võrdlemisi madalal rippuv ubin. Kõik vajalik selleks on olemas juba täna. Asi pole enam tehnoloogias, isegi rahas mitte, vaid poliitilises julguses.
Sisutud müüdid
Et see julgus leitaks, peame loobuma paljudest energia- ja kliimamüütidest, mida Eestiski üha toidetakse.
Pööran seekord tähelepanu neist kolmele.
Esimese järgi on energiakulu (koos sellega reostus) ja elatustase otseses seoses, ei ole head elu ilma üha kasvava energiatarbeta. See väide pole küll täiesti vale, kuid seda esitatakse vajalike nüanssideta.
Teise järgi on fossiilkütused majanduse mootor, milleta ei saa. Puhas energia tähendaks selle müüdi levitajate sõnul vaesust miljarditele. See ON täiesti vale.
Kolmanda järgi on rohepööre energeetikas keskkonnale kahjulik. Metalle, mineraale on vaja rohkem, kui neid olemas on, kaevandamine kahjustab loodust rohkem kui senine elu. Seegi väide on maakeeli täielik jama.
Alustan esimesest.
Viimaste nädalate sisukaim äratushüüe meie majandusele tuli Skeleton Technologies juhilt Taavi Madiberkilt (EPL), kus ta ütles ebaeestiliku veenvusega: ainus tee jõukama, edukama Eesti poole on senisest rohkem kodumaist (suur)tootmist ekspordiks. Selleks on vaja riigi poolt plaanitust märksa enam energiat.
Ent pangem tähele peamist – taastuvenergiat!
On tohutu vahe, millise energia kasvu vajadusest räägime. Et puhast energiat utoopiaks tembeldada, lüüakse tihti lauda maailma primaarenergiaallikate graafik, mis näitab, et lõviosa energiast tuleb endiselt fossiilidest ja rohelised tehnoloogiad on vaevu suutnud oma osakaalu kasvatada.
Selle graafikuga vehkimine on sisutu ja kaldub tänaseks pigem propagandasse kui tõsisesse diskussiooni. Miks? Sest primaarenergia ei puutu ses debatis asjasse.
Rohkem kui kaks kolmandikku fossiilkütustest läheb nende energiaks muundamise käigus raisku, hajub kasutu soojusena laiali. Seega, rääkima peaksime vaid kolmandiku primaarenergia asendamisest.
Kuivõrd rohelise majanduse eelduseks on kogu energiatarbimise viimine elektrile (transport ja küte ennekõike), on mõistlikum vaadata, kuidas jaotub tänaseks just elektritootmine.
/nginx/o/2023/09/26/15616840t1h9839.jpg)
Euroopa Liidus näiteks tuli 40 protsenti elektrist eelmisel aastal taastuvatest allikatest. 40 protsenti tuli saastavatest fossiilkütustest ja 20 protsenti tuumaenergiast.
Esimene neist osakaaludest kasvab väga kiiresti (kõikjal maailmas!) ja põhjused pole üksnes keskkonnakaitselised. Puhas elekter on majanduslikult tõhusaim. Rahvusvaheline Energiaagentuur (IEA) kordab ainiti: päikeseenergia on tänaseks odavaim energia saamise viis inimkonna algusest peale. Kümne viimase aastaga on selle hind kukkunud 90 protsenti. Tuuleenergia hind on sama ajaga vähenenud ligi 60 protsenti.
Päikesest elektri tootmine on söega võrreldes 250 protsenti tõhusam. Soojuspump on kolm korda tõhusam kui gaasiboiler. Elektriauto on neli korda tõhusam kui sisepõlemismootoriga auto. Viimasel läheb vaid 20 protsenti energiast liikumiseks, ülejäänu lihtsalt raisku. Elektriauto aga kasutab liikumiseks üle 90 protsenti energiast.
Just majanduslik üleolek on see, mis tagab lõpuks rohetehnoloogiate võidu. Pluss see, et neid ja nende «kütust» on maailmas külluses. Meil pole mingit vajadust asendada kogu senist energiatarbimist, isegi kui elektri tarbimine mitmekordistub.
Saastamine fossiilkütuste põletamisest saab drastiliselt väheneda ja elu minna paremaks samal ajal. On saanud isegi ilma käimasoleva roheenergia «plahvatuseta». Seos on murtud juba ammu.
Euroopa Liidu majandus on viimase 30 aasta jooksul kasvanud ligi 150 protsenti, mürgitamine fossiilsete kasvuhoonegaasidega on aga vähenenud ligi veerandi võrra. Eesti majandus on sel sajandil kasvanud kaks korda, ilma et energia lõpptarbimine oleks suurenenud.
Globaalses lõunas, kus energeetiline mahajäämus kõige teravam, on juba täna selgelt soodsaim rajada taastuvenergia tootmise võimsusi. Ja seda tehaksegi.
Määratu keskkonnavõit
Fossiilkütuste põletamise lõpetamine on tohutu võit keskkonnale. Vaatamata sellele, et sageli püüavad fossiilitööstuse poolt võimendatud narratiivide korrutajad väita vastupidist.
Et seda mõista, on vaja perspektiiv paika panna.
Tõepoolest, rohelise tehnoloogia jaoks tuleb kasutada materjale: mineraale ja haruldasi muldmetalle akudes ja elektrimootorites, betooni ja terast tuulikutes, vaske ja alumiiniumit ülekandevõrkudes.
Kogused pole ka just pisikesed – kõigi rohetehnoloogiate jaoks tuleb praegu kaevandada seitse miljonit tonni materjale aastas. Seitse kuue nulliga.
Kui globaalne roherevolutsioon teha maksimaalselt kiiresti, tõuseb materjalivajadus IEA hinnangul 2040. aasta paiku lühikeseks ajaks lausa 30 miljoni tonni kanti aastas.
Seejärel see kukub taas, sest kõigi võtmetehnoloogiate puhul on juba tänaseks välja töötatud materjalide pea täieliku taaskasutuse lahendused. Tööstuslikul tasemel tehakse seda seni veel vähe, ent sellel on lihtne põhjus: nende seadmete eluiga sageli veel kestab ja on osutunud varem arvatust pikemaks. Seni pole lihtsalt kriitilist massi materjale, mida taaskasutada.
Nüüd aga peame ausalt vaatama otsa fossiilmajandusele.
Aastal 2021 pumbati välja, rafineeriti, töödeldi, veeti ümber maailma 4,2 miljardit tonni naftat. Pange tähele – miljardit! Miljard on tuhat miljonit.
Samal aastal kaevati välja, töödeldi, veeti laiali 8,2 miljardit tonni kivisütt.
2,75 miljardit tonni maagaasi veel otsa.
Kokku kaevatakse fossiilkütuseid aastas 15 miljardit tonni. 15 üheksa nulliga!
Kõik see meeletu maht tuleb ümber maailma vedada. Kui fossiilkütuste transpordist loobuda, väheneks kogu maailma kaubavedude keskkonnamõju poole võrra.
Täpselt sama kogus tuleb uuesti kaevata-pumbata ja laiali vedada igal aastal.
Tuulepark kulutab oma loetud tonnid betooni ja terast, kübeke haruldasemat kraami ka magnetites ja vaske ülekandeliinides, ja hakkab tööle. Sellest hetkest on kütust (tuul või päike) piiramatus koguses ja tasuta saadaval.
Söejaama ehitamiseks kulub betooni- ja terasetonne veel enam, siis aga probleemid alles algavad. Iga jumala päev küsib söejaam süüa, miljonite tonnide kaupa. Aastakümneid. «Toit» tuleb enamasti riikidest ja valitsejatelt, kellele tänu võlgu olla on julgeolekuline hullumeelsus.
See on see, mida me püüame asendada.
Keskkonnamõju mõttes pole siin midagi isegi arutada. Fossiilitööstus ja -energia hävitab keskkonda suurusjärkude võrra rohkem kui mistahes alternatiiv.
Materjalid on olemas
Sageli tuuakse välja argument, et materjale rohepöördeks ei leidu piisavalt ja seega pole kiire üleminek puhtale majandusele võimalik.
Seegi ei pea sugugi paika.
Rahvusvaheline Energiaagentuur on juba mitu aastat tagasi kinnitanud: kui peakski tekkima ajutisi probleeme mõne toorainega varustamisel, ei peata see enam roheüleminekut ega selle hoogu. Areng valdkonnas on sedavõrd kiire. Vajalikke materjale leitakse juurde. Globaalsed varud katavad vajaduse kuhjaga.
Päriselu on seda kinnitanud. Võtame näiteks liitiumi, akutehnoloogia võtmeelemendi.
Aastas toodetakse liitiumi üle 100 000 tonni. Paar aastat tagasi tekkis väike defitsiit, mis viis hinna korraks üles, kuid kohe järgnes kasvanud nõudlusele pakkumine ja hindki läks taas alla.
2023. aasta alguses olid teadaolevad globaalsed varud saja miljoni tonni kandis, ületades aastase vajaduse tuhandekordselt. Suurimad neist olid Boliivias (21 miljonit tonni). Sel suvel teatati, et ühe USA vulkaani kraatrist leiti korraga vähemalt 40 miljonit, aga võimalik, et kuni 120 miljonit tonni liitiumi, mis rohkem kui kahekordistaks globaalsed kasutatavad varud.
Sama toimub praegu ka teiste vajalike materjalidega.
Norra teatas tänavu uuringust, mille tulemusel leiti Norra merest väga suurtes kogustes kriitilisi metalle ja mineraale. Kas selline uuring ei peaks olema eeskujuks ka Eestile?
Enamikku rohepöördeks vajalikest materjalidest on juba praegu teadaolevalt kümneid, sadu ja vahel ka tuhandeid kordi rohkem, kui vaja läheb.
Kui teha kõige kiirem-agressiivsem rohepööre, siis jagub meil ikkagi nii alumiiniumit (valmis reservid 125 korda suuremad vajadusest; kogu planeedil üle 500 korra suuremad), vaske (vastavalt 11 ja 70 korda rohkem), niklit (25 ja 140 korda) kui ka haruldasi muldmetalle.
Teiselt poolt tuleb tehnoloogia aga vastu üha väiksema materjalivajadusega. Kui veel kolme aasta eest ennustati, et järgmise kümne aasta jooksul rohemajanduse koobaltivajadus kolmekordistub (kasv 300 protsenti), siis juba tänase tehnoloogiaga kaetaks vajadus kõigest 50-protsendise kasvuga.
Kokkuvõtteks – lahendused on olemas, tehnoloogiad on olemas, kasutuselevõtt üle ilma käib väga kiiresti, keskkonnakasu tegutsemisest on üüratu, kahju venitamisest niisamuti. Majanduslik-ühiskondlik kasu, positiivne mõju miljardite inimeste energiajulgeolekule, toimetulekule, tervisele – fossiilkütuste saaste tõttu sureb igal aastal enneaegselt kuni kaheksa miljonit inimest – ületab kaugelt võimalikud kahjud.
Igavene küsimus on muidugi, kust tuleb raha. Stanfordi ülikooli teadlased eesotsas professor Mark Z. Jacobsoniga on arvutanud välja globaalse energiaülemineku rahalise kulu ja selle muutuse majandusliku tasuvuse kogu maailma, aga ka üksikute riikide jaoks.
Tulemus? Ehkki täielik üleminek puhtale energiasüsteemile oleks ülikallis, teeniks tehtud kulutused ennast tagasi kõigest kuue aastaga. Rahasumma, mis selleks kuluks, on muidugi tohutu: 60 triljonit dollarit. Ent see on väiksem summast, mille maailma riigid raiskavad planeeti hävitava fossiilimajanduse riiklikuks subsideerimiseks kõigest üheksa aastaga. Selleks raisatakse Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) andmeil igal aastal seitse triljonit.
Selles arvestuses on kõrvale jäetud fossiilinduse hävitav keskkonnamõju, mida senine majandusmudel päevast päeva põhjustab ja mille puhul on tänaseks selge: vanamoodi võimalik ei ole.
Ärge saage valesti aru – miski sellest pole lihtne ega juhtu iseenesest. Fossiilikraanide kinnikeeramine võtab paratamatult aega. Tohutult tuleb pingutada ja tööd teha, et vajalikud materjalid oleksid olemas, et päriselt toimuks taaskasutus, et inimõigused ja inimeste toimetulek oleks kaitstud, et rafineerimistehnoloogiad oleksid päriselt puhtad, et puhas energia jõuaks lõpuks, kuhu vaja ja millal vaja. Seda hinnaga, mida ühiskond jaksab maksta. Latt on meeletutes kõrgustes. Aga veel on see VÕIMALIK.