Tunnistan, et ma ei jõudnud küll Nõukogude Liidus väga kaua elada – kõigest 15 aastat –, kuid mõned nähtused söövitasid end igaveseks mällu. Näiteks see, et eksisteeris kaks «reaalsust». Esiteks see, kuidas öeldi, et asjad on; teiseks see, kuidas asjad tegelikult olid.
Ajalehes oli kirjas üks. Vaatasid aknast välja – no ei olnud nii! Võtsid lahti ajalooõpiku «Jutustusi kodumaa ajaloost» ja teadsid, et kogu sealne narratiiv ei lähtunud mitte faktidest, vaid kohustuslikust ideoloogilisest raamistikust. Tol ajal, kui mina pidin selles raamatus kirjas olnud ideoloogiliselt korrektseid, kuid reaalsusega ainult kohatisi põgusaid puutepunkte omanud lookesi oma sõnadega klassi ees ümber jutustama, oli veel elus päris palju selliseid inimesi, kelle isiklikust kogemusest lähtuv teadmine võimaldas ümber lükata vähemalt kogu Eesti Vabariigi esimese iseseisvusaja kohta selles raamatus kirjutatu. Ja üht-teist veel. Ma ei teadnud kedagi, kes oleks kirjutatut päriselt uskunud. Mitte kedagi.
/nginx/o/2015/11/12/4694047t1ha659.png)
/nginx/o/2023/09/26/15616834t1hbba9.jpg)