CARMEN KILVITS ⟩ Euroopa Liidust tuleva raha kasutust kipuvad dikteerima erahuvid

Üheks tõhusaks üleujutusi ennetavaks meetmeks on sirgeks ajamata jõed. Looduslikud puhvrid toimivad tihti kõige paremini just siis, kui ei sekkuta, aga rahastust saab küsida ikka mingiks aktiivseks toiminguks. Foto: Tiina Võsumägi/AdobeStock

Kodanikuühiskonna kaasamine avaliku raha kasutamise otsustesse on väga oluline ja kodanike kõrvale jätmine otsustamisprotsessidest võib valusalt kätte maksta, selgitab värskelt valminud analüüsi toel Eesti Rohelise Liikumise huvikaitseekspert Carmen Kilvits.

Viimastel aastatel on Euroopa Liidu eelarvest kättesaadavaks tehtud taaste- ja vastupidavusrahastu (863,3 miljonit eurot) ning REPowerEU (83,4 miljonit eurot). Need annavad võimaluse suurendada Eesti suutlikkust kriisidega paremini toime tulla, leida lahendusi pikaajalistele probleemidele (kliimamuutus, elurikkusekadu, ressursinappus) ning seda samal ajal sotsiaalset ja soolist ebavõrdsust vähendades. Selleks et taastuda koroonapandeemiast tõeliselt ümberkujundaval viisil, tuli loobuda seni tavapärastest (nn business-as-usual) investeeringutest, mis ongi viinud meid praegu vaevavate kriisideni.

Rahastuse saamiseks pidi Eesti esitama riikliku taastekava, milles kohustus viima ellu konkreetseid reforme ja investeeringuid, kusjuures vähemalt 37 protsenti vahenditest oli ette nähtud kliimameetmeteks. Samuti ei tohtinud kavad vastavalt «ei kahjusta oluliselt»-põhimõttele sisaldada komponente, millel oleks negatiivne mõju kuuele keskkonna dimensioonile. See oli Euroopa Liidu esimene katse kujundada ühte oma rahastamisvahendit kooskõlas rohelise kokkuleppega.