MIHKEL KUNNUS ⟩ Kui vaesuse ümberjagamine ongi kõige positiivsem programm

Tuumikpere iseorganiseeruvad rollijaotused sobivad süvapsühholoogilise ähmasusega modelleerima ka rohepööret üritavat inimühiskonda. Foto: Imago Stock & people

Rohepöördel on mitmeid vältimatuid ja vääramatuid kihistusi, eirata ei saa inimpsühholoogia ega demokraatia iseärasusi, aga ammugi mitte ka loodusseadusi selle sõna lörtsimata tähenduses, isegi kui need maailmad ei kohtu parasjagu ühes otsustavas peas, nendib toimetaja Mihkel Kunnus.

Ühes süvapsühholoogilise arhetüübimudeli järgi on Isa roll vaadata, et midagi oleks laual, ning Ema roll vaadata, et iga lapsuke saaks tükikese, et keegi ei jääks ilma. Eks sellised selgitused ole täpsed ainult udusena, kuid selle uduse kujundiga jätkates võib öelda, et üks probleem rohepöördega on see, et Isa ja Ema on teineteisest kuidagi isoleerunud.

Käesolev Fookus on komplementaarne. Ühe artikliga tutvustatakse väga lugemisväärset raamatut, Tartu Ülikooli keskkonnasõbralike materjalide keemia teaduri Jüri Liiva vastilmunud teost «Suur rohepesu käsiraamat». Sellesse on koondatud selgitused sellest, miks nii paljud praegu töös olevad rohepöördeteed on parimal juhul tupiktänavad, raskematel juhtudel teevad kliima- ja elurikkuse kriisi hullemaks.