/nginx/o/2023/08/23/15543310t1h935b.jpg)
Pikaajaline keskkonnaalaste arvamuslugude, raportite ja teaduse jälgija Jaak-Kristian Sutt (48) üritab sõnaga vastu seista meil ja mujal maailmas toimuvale looduskeskkonna süstemaatilisele hävitamisele. Fookuse uue hooaja alguse puhul vestles temaga toimetaja Mihkel Kunnus.
Kuidas toimus teie «ökoloogiline ärkamine»?
Neli aastat tagasi tundsin vajadust aeg maha võtta ja elus prioriteedid üle vaadata. Kuna sain toona ka esmakordselt vanaisaks, siis pikenes minu huvi tulevikuarengute osas ühe inimpõlve võrra. Läks nii, et esikohale kerkisid keskkonnaküsimused. Teemasse süvenemisel sain üsna kiiresti aru, kui halb on olukord tegelikult.
Peagi kujunes keskkonnateemaliste uudiste, arvamuslugude, raportite ja teaduse jälgimine igapäevaseks harjumuseks. Olen üritanud katta võimalikult erinevaid valdkondi, et tekiks mingigi ettekujutus, kui kaugele on inimkond jätkusuutlikust elukorraldusest hälbinud. See on olnud pikk ja aeganõudev ettevõtmine, millele kulunud aega saab mõõta tuhandetes tundides.
Mida on keskkonnateemade üle juurdlemine teile andnud ja mida olete sellega saavutanud, mida soovitate teistele?
Eelkõige olen ise targemaks saanud ja õppinud maailma mitmekülgsemalt nägema. Kui tänu minule on veel keegi muutuste ja looduse säästmise vajadusele mõtlema hakanud, ja mõned omasõnu on, siis rohkemat ei oska tahtagi.
Igaüks võiks alustada kasvõi tarbimisharjumuste muutmisest. Esimene samm on endale tunnistada, et jah, ka mina olen liigtarbija. Teine samm on soov seda muuta. Sellele järgneb pikk ja vaevaline tee, aga juba sellele teele asudes on inimene hakanud midagi paremaks muutma, nii endas kui ka ümbritsevas keskkonnas, ja küsimus ei olegi selles, kas ta lõpuks jõuab kogu liigtarbimisest loobuda või mitte.
/nginx/o/2021/08/27/14023499t1h3990.jpg)