FOOKUS ⟩ Sten Tamkivi: demokraatia vajab ideede konkurentsi

Tehnoloogiaettevõtja Sten Tamkivi räägib, mis sundis teda koos mõttekaaslastega Eesti poliitellu sekkuma ja millised edasised plaanid on nende toetusel tegutseval rühmitusel SALK.

Milline näeb välja «Sten Tamkivi universum», st kuidas teie Eesti poliitikas osalete ja seda suunate? Alustame teie ärihuvidest – kas ja kuidas mõjutab see teie poliitilisi taotlusi?

Kui vaadata, kuhu praegu enamik minu ajast läheb, siis tuleb kõigepealt rääkida asjast nimega Plural. See on uuenduslik üleeuroopaline riskikapitalifond, mille kaudu minusugused, kes ise firmasid ehitanud ja juhtinud, saavad järgmistesse alustajatesse investeerida.

Hetkel tegelen aktiivselt viie firmaga, kuhu olen​ Plurali kaudu investeerinud. Meie eesmärk on kasvatada tehnoloogiaettevõtete abil Euroopa SKTd. Meie esimese fondi maht, kust investeerime, on 260 miljonit eurot, aga oleme üsna valivad selles osas, keda rikkaks teeme. See tähendab, et me ei kaasa raha näiteks Hiinast, Venemaalt või Saudi Araabiast. Enamik meie fondide rahast on tulnud siiani Ameerika Ühendriikidest, seal tehakse lihtsalt suuremaid investeerimisotsuseid kui näiteks Euroopas.

Lisaks oleme äripartner Taavet Hinrikusega investeerinud oma raha ligi 200 tehnoloogiafirmasse ja -fondi, meil on Tallinnas mõned linnaruumiprojektid, panustame heategevusse peamiselt hariduse ja ettevõtluskeskkonna hüvanguks. Investeerimise tulemusena osalen mitme ettevõtte nõukogus.

Eesti poliitika ega selle mõjutamine pole kuidagi selle väikese maailma keskpunkt. Aga muidugi läheb mulle kodanikuna korda, kuhu meie riik tüürib. Kõlab klišeena, aga olen ka ettevõtteid teinud selleks, et osaleda ühes või teises muutuses, mis maailmas aset leiab. Kui olin 18-aastane ja maailmas valitses internetibuum, graafiline veebibrauser oli just välja tulnud, sellest ajast peale olen lähenenud asjadele nii, et võtadki mingisuguse vaate, näiteks, et ma tahan, et maailm areneks rohkem selles suunas, et informatsioon saaks vabalt levida ja et ma tahan maailma selles või teises suunas nügida. Ettevõtlus on üks viis, kuidas seda teha.

Kuidas sattusite toetama Sihtasutust Liberaalne Kodanik?

Kui 2019. aasta valimiste ajal võttis maad parempopulism ja Eesti sulgumise jutt, siis ettevõtjate jaoks, kes ehitavad üleilmseid tehnoloogiaettevõtteid, on ikkagi ühendav vajadus avatud maailma ja progressiivsete väärtuste järele. Samas polnud õige Asutajate Seltsi poliitikaks kasutada, sest sinna kuulub inimesi igast erakonnast, tõenäoliselt isegi EKREst. Sellesse organisatsiooni maailmavaatelisi eesmärke toppida tundus vale.

2019. aasta valimiste ajal ainus asi, mida me Asutajate Seltsi alt tegime, oli see, et kutsusime inimesi aktiivselt valima, vastavalt igaühe oma südametunnistusele. Evelin Võigemastiga tegime kampaania, ja me lihtsalt kasutasime oma internetioskusi ära. Video sai vist 200 000 vaatamist, see levis ühismeedias suhteliselt hästi.

Aga kui valimised ära olid ja tekkiski EKREIKE koalitsioon, siis hakkasid tekkima Kõigi Eesti ja teised väiksemad rahvaliikumised, inimesed käisid Toompeal piketeerimas. Erinevad ettevõtjad jagunesid nende vahel, kes aitas lauluväljakul kontserti rahastada, teine toetas mingit muud asja.

Seltskonnale, kes hiljem kogunes SALKi ümber, tundus, et sotsiaalmeediapostituse plärtsatusega või kontserdiga asjad ei muutu. Üks väga inspireeriv asi, mis sel hetkel oli – Der Spiegel kirjutas pika loo Šveitsis aset leidnud operatsioonist Libero. Seal oli hakanud kantonhaaval kasvama toetus pagulasvastastele ning rassistlikele ja geivastastele hääletustele. Vastukaaluna tekkis Šveitsis mittetulundusrühmitus, mis koondas inimesi, kes ei teinud seda täisajaga, vaid töö kõrvalt laenasid oma internetiturunduse, tekstide kirjutamise, programmeerimise jms ekspertiisi, et selgitada avatud riigi eeliseid. Noored liberaalsete väärtustega inimesed hakkasid trendi pöörama.

See eeskuju andis julgustust, et esiteks on võimalik poliitiliselt organiseeruda ja toimida järjepidevamalt. Mis eriti oluline – paindlikult. Kui kõigil on veel vaja üles ehitada oma ettevõtted, siis oli teatud mõttes halvav see mus-valge valik, et kas tõesti peab nüüd ise ära «poliitikasse minema».

Kui päevakorda tuli abielureferendumi korraldamise küsimus, siis jumal tänatud, et Tarmo Jüristol viskas üle ja ta otsustas, et hakkab sellega täisajaga tegelema. Tekkis eestvedaja.

Tegutsete üleilmses tehnoloogiaäris. Kui armas on teile sõna «globalism»?

Et ma tegutsen internetitehnoloogiate valdkonnas, siis see ongi olemuselt ülemaailmne nähtus. Kuna internet ei tunne riigipiire, siis järelikult väga palju juhtub üle maailma korraga. Kui keegi leiutab mobiiltelefoni, siis ta ei mõtle, et teeks õige Ameerika parima või Soome parima.

«Globalistist» on vahepeal tehtud sõimusõna. Hiljuti oli EKRE suvepäevadelt ringluses üks video Martin Helmega, kus ta loetles «liberaale», «globaliste» ja «homohulle» oma vaenlastena. Ma olen ilmselt tema arvates kõike seda. Sellised laetud sildid on teisestamine, millega liigutad osa inimesi mingisse teise kasti, sealt edasi tuleb dehumaniseerimine, et kuna see sildistatud inimene polegi täisväärtuslik inimene, siis teda võib solvata, rünnata jne. Kõik see on maailma ajaloos juba olnud.

Ma ise ei ole ideoloog, mul on mingid asjad, mida tahan ajada, et minu lastel, sõpradel, ettevõtetel hästi läheks. Mingi vaade maailmale, mis näeb eelist selles, kui inimesed üksteisega ülemaailmselt suhtlevad, üksteist tunnevad. Tehniliselt võib see olla globalism, aga see ei muuda kuidagi seda, kas minu elu ja senised teod näitavad, kas olen Eesti riigi patrioot. Mõtlen sellele, kuidas Eesti võiks 100 või 500 aasta pärast olemas olla. Minu arvates pingutused luua rohkem tugevaid sidemeid ja võrgustikke on garantii, et Eesti identiteet areneb ja kestab.