PIRET VÄINSALU ⟩ Uus õlitehas tõmbab teistel ettevõtlussektoritel hingamise koomale

Eesti Energia uue õlitehase ehitus Ida-Virumaal Auveres. Foto: Eero Vabamägi

• Juba võetud kliimaeesmärkide raames saab õlitehas tulla ainult teiste sektiorite arvelt,
• Õlitehase ärajätmine oleks lihtsam kui teistes sektorites lisakärpeid teha.
• Peame endalt ausalt küsima, kuidas selle tehase heide mahub meie kliimaeesmärkide sisse.

Riigi ja kogu ühiskonna jaoks on töötav õlitehas tulevikus koormav, võib öelda lausa pinnuks silmas, sest see hakkab meid pitsitama mitmelt poolt, mõjutades eri sektorite elujõulisuse kaudu majandust ning ka riigi rahalisi kohustusi, hoiatab Eestimaa Looduse Fondi kliimapoliitika ekspert Piret Väinsalu.

Riik on oma eelarvest panustanud 125 miljonit eurot uue õlitehase ehitusse ning riigifirma Eesti Energia teist sama palju juurde praeguste ehituskulude katmiseks. Algusest peale oli selge, et tegu on äärmiselt halva investeeringuga, kuid kolm aastat pärast valitsuse raha eraldamise otsust on see saanud veelgi selgemaks.

Kas rumal on see, kes nui neljaks oma investeeringuga edasi läheb, või on kokkuvõttes ikkagi targem see raha korstnasse kirjutada ja tunnistada oma viga?

Laiutaja raskendab teiste olukorda

Esimesena hakkab pitsitama kliimaeesmärkide teekonnal aastani 2035. Nimetatud aastaks oleme võtnud ette saavutada kasvuhoonegaaside heite vähenemise kaheksa miljoni tonnini. See tähendab, et sektorid, nagu energeetika, põllumajandus ja transport, peavad oma heidet praegusega võrreldes vähendama laias laastus poole võrra. Õlitehas ujub aga vastuvoolu, tuues pilti hoopistükkis suure koguse uut süsinikuheidet – üle 800 000 tonni igal aastal. See on saaste, mis meie praeguses statistikas ei kajastu ja ilmub sinna ühe nupulevajutusega, kui tehas plaani järgi 2024. aasta lõpus tööle pannakse.

Euroopa Liidu paketi «Eesmärk 55» läbirääkimistel olid sektorite esindajad valjuhäälselt vastu oma valdkonnale seatavatele eesmärkidele, sõnades, et need on liiga koormavad ja raskesti täidetavad. Eesti Energia ambitsioonide tõttu muutub nende elu aga hoobilt mitu korda raskemaks. Kas näiteks transpordi- või põllumajandussektor on valmis võtma kanda lisakohustuse vähendada 800 000 tonni süsinikuheidet aastas, et saada arvud kliimaeesmärkide täitmiseks klappima?

Targem oleks kliimaseadus ära oodata

Sügisel algab kliimaseaduse koostamine, kus ootavad ees tulised arutelud selle üle, millised sektorid, kui palju ja mis ajaks heidet vähendama peavad. Olgu öeldud, et kliima seisukohast ei saa juttugi olla juba kokkulepitus järeleandmises, vaid kliimakriisi tõsidust arvestades tuleks seda veelgi tõsta. Õlitehase üle otsustamisel oleks õigem ära oodata kliimaseadus, millega on selgelt paika pandud, kuidas plaanitud eesmärgid täidetud saavad.

Õlitehase ärajätmine ja seni tehtud kulutuste mahakandmine on kokkuvõttes ühiskonnale odavam kui muudes sektorites heitmeid lisaks kärpida.

On kahetsusväärne, kui õlitehasele keskkonnakompleksloa ehk sisuliselt tegevusloa andmisega teeb riik juba enne kliimaseaduse vastu võtmist ära ennatliku otsuse, et energeetikasektor võib kliimamuutustesse panustada rohkem ning teised sektorid peavad seevõrra suuremaid jõupingutusi tegema. Kui räägime madalal rippuvatest õuntest, siis kasvuhoonegaaside vähendamise perspektiivist on selleks kindlasti energeetikasektor. Mida tonn edasi, seda keerukamaks ja kulukamaks vähendamine muutub. Sellest vaatest on ühiskonnale eriti valus tulevikuväljavaade lubada juurde veel üks õlitehas või ükskõik milline teine saastav (heitmeid suurendav) tegevus. Õlitehase ärajätmine ja seni tehtud kulutuste mahakandmine on kokkuvõttes ühiskonnale odavam kui muudes sektorites lisakärpeid teha.

Kohustused enese ja Euroopa Liidu ees

Teine murekoht on meie kohustus Euroopa Liidu ees väljuda põlevkivist elektritootmisest hiljemalt aastaks 2035 ja energiatootmisest hiljemalt aastaks 2040. Need lubadused on antud nii Eesti õiglase ülemineku territoriaalses kavas kui ka Eesti taaste- ja vastupidavuskavas.

Eesti taaste- ja vastupidavuskava sõnastab, et detailsemad põhimõtted ja meetmed nende eesmärkide saavutamiseks pannakse paika valdkondlikes arengudokumentides, nagu näiteks energiamajanduse arengukava ENMAK ja põlevkivi arengukava. Senimaani ei ole põlevkivist väljumine nendesse dokumentidesse jõudnud. Energiamajanduse arengukava ENMAK uuendamine kestab juba mitu aastat ja jätkub, kuid praegu kehtib sisult vananenud kava, kus muu hulgas lubatakse lahkelt õlitööstusel laieneda. Õlitehasele keskkonnaloa andmise kaalumisel ei tohiks riik lähtuda vananenud sisuga dokumendist.

Kui riik annab õlitehasele loa, siis teeb ta ennatliku otsuse, lubades energeetikasektoril heitmeid suurendades panustada kliimamuutusesse rohkem.

Kehtivas ENMAKis sõnastatu läheb vastuollu ka Euroopa Liidule lubatuga, mille alusel Eesti naudib heldeid toetusi. Õiglase ülemineku fondist on riik saanud enam kui 340 miljonit eurot ning taastekava alusel 953 miljonit eurot. Mis juhtub, kui riik ei täida neis kavades välja lubatud eesmärke?

Vaevalt huvitab Euroopa Liitu vabandus, et meie energiamajanduse arengukava uuendamine võttis lihtsalt nii kaua aega, et toetuste saamiseks kokkulepitud eesmärke ei saadud uue õlitehase lubamisel kuidagi arvesse võtta. Toetuse andja otsustada jääb, millised tagajärjed toob lubaduste murdmine meie riigile kaasa ja kas peame toetusi tagasi maksma.

Investeering ja lubadused on konfliktis

Kui riiklik põlevkivist elektritootmise väljumise tähtaeg kukub 2035. aastal, siis põhimõtteliselt peaks õlitehas sulgema oma tootmise samal aastal, kuna õlitehase toimimisse on sisse kirjutatud seal tekkiva uttegaasi kasutamine elektritootmiseks. Kui tasuta käes olevat uttegaasi ei saa elektritootmises enam kasutada, muutub niigi kaheldava kasumlikkusega õlitehas veelgi kahjumlikumaks. Kui elektritootmine suudetakse õigel ajal lõpetada, siis viimane tärmin põlevkiviõli tootmise lõpetamiseks on igal juhul 2040. aasta. Nende kahe tärmini juurde võib, aga ei pruugi jääda Eesti Energia õlitehase imepärane transformeerumine keemiatööstuseks. Selle võimalikkus nii majanduslikult, tehnoloogiliselt kui ka keskkonnaalaselt on küsitav.

Kui tasuta käes olevat uttegaasi ei saa elektritootmises enam kasutada, muutub niigi kaheldava kasumlikkusega õlitehas veelgi kahjumlikumaks.

Hoolimata kliimaneutraalse keemiatehase kuvandist taotletakse praegu keskkonnakompleksluba vaid tavalisele räpasele põlevkiviõli tootmise tehasele. Seni, kuni see ei ole teisiti, peame ka õlitehase tulevikuperspektiivi hindamisel sellest lähtuma. See tähendab küsima endalt ausalt, kuidas selle tehase heide mahub meie kliimaeesmärkide sisse ning milline teine ettevõtlussektor on valmis tehase tekitatud koorma enda kanda võtma. Ning muidugi ka seda, kas tehas suudab uksed sulgeda põlevkivienergeetikast väljumiseks lubatud tärminiteks.