/nginx/o/2021/12/14/14260095t1h3128.jpg)
/nginx/o/2023/06/13/15388243t1hc1fe.jpg)
- Alguses liigub süsteem inertsist edasi.
- Ärritusindeks on jõudnud stratosfääri.
- Viimaks on õhus muutusemärke.
Sügisel 2020 suutis tehnokraatia end hiiglasliku hirmutamiskampaania toel mõnevõrra mobiliseerida ja talutada 74-aastase Donald Trumpi asemel Valgesse Majja 78-aastase Joe Bideni. Paremat sümbolit süsteemi seniilsuse kohta on raske välja mõtelda, kirjutab professor Hardo Pajula.
Algas kõik matusekarusselliga. «Kukub näiteks see kummut siin ümber – on ta siis sellepärast surnud? Ütlete, et see ei hinga enam. Aga kus te teate, et ta enne hingas? Ajate ikka lapsejuttu. Nii tuleb välja, et ka riiul saab ära surra? Või Kremli kell?» Nii olevat inimesed Ivan Orava sõnul arutlenud pärast Leonid Brežnevi väidetavat surma.
Ma ise olin just saanud 16-aastaseks ning elanud terve oma elu Brežnevi valitsusajal. 1982. aasta talvekuuks oli Ljonja Lihtsameelne – nii me teda isekeskis kutsusime – olnud tsaaritroonil ühe kaheksateistkümne aasta. «Ta oli tõesti justkui alati olnud, ei kujutatud ettegi, nagu võiks olla elu ilma Brežnevita,» meenutab Ivan Orav.
Kui Brežnev pärast nädalapikkust turgutamist elumärki ei andnud, otsustati ta lõpuks surnuks kuulutada. «Mitmetele inimestele oli see täielik šokk. Miilits pidi tublisti vaeva nägema, et korda säilitada. Ametiasutusi tülitati tobedate küsimustega, nagu näiteks: kas nüüd peab hakkama tänaval tagurpidi käima, öösel töötama ja päeval magama, kas nüüdsest kasvab naistel habe ja mehed sünnitavad lapsi jne,» loeme samast allikast.
/nginx/o/2023/06/13/15388246t1hb9e8.jpg)
Midagi sellist ei juhtunud. Süsteem tiksus inertsist veel õige mitu aastat edasi. Brežnevilt võttis valitsusohjad üle opritšnikute pealik Juri Andropov, kes suri Brežnevist viisteist kuud hiljem, tema järglane Konstantin Tšernenko kestis napilt aasta. Matusekarusell – napilt kolme aasta sees surid veel PR-guru Mihhail Suslov ja kaitseminister Dmitri Ustinov – seiskus 1985. aasta märtsis, kui kommunistliku erakonna juhiks valiti 54-aastane Mihhail Gorbatšov. Habemega naiste ja sünnitavate meesteni oli jäänud veel alla neljakümne aasta.
Leerid kultuurisõjas
Gorbatšovi võimutulekuga kaasnevat õhustiku muutust on tänastel 16-aastastel raske ette kujutada. Muutuste kiirus kasvas hüppeliselt. Vähem kui viis aastat pärast märtsipleenumit langes Berliini müür, 1991. aasta lõpus tõmmati Kremli torni juba Venemaa lipp. Sünnitama lubati endiselt üksnes naisi.
Mina olin Eesti taasiseseisvumise ajal 25-aastane ja uskusin, et nüüd on valgus lõplikult võitnud.
Mina olin Eesti taasiseseisvumise ajal 25-aastane ja uskusin, et nüüd on valgus lõplikult võitnud – turumajandus, teadlased ja tehnoloogia kannavad meid lõpuks sinna, kuhu komissaride käsi ei küündinud. Üürikest dekaadi 1991–2001 võib tagantjärgi pidada tehnokraatliku utoopia kõrgajastuks. 2001. aasta septembris astusid lavale arhailisemad jõud ja atmosfäär muutus, eriti lennujaamades. Süsteem puksis natuke ja komberdas siis rutiini mõjul edasi. Sünnitusmajades ei juhtunud endiselt midagi märkimisväärset.
Habemed hakkasid nihkuma pärast 2008. aasta finantskriisi. 2010. aasta mais hoiatas Briti ajaloolane Simon Schama meid «uue raevuajastu» eest. Ühtäkki ilmus rebenenud võlakardina tagant nähtavale äärmiselt polariseerunud ühiskond. Ühele poole jäi Hillary Clintoni tehnokraatlik eliit, teisele poole Donald Trumpi «haletsusväärsete hulk» (the basket of deplorables). Kahe leeri vahelises kultuurisõjas said ekspertide suva järgi ümber paigutatavatest peenistest ja vulvadest samasugused sümbolid, nagu seda oli karikas 15. sajandi alguse Böömi reformatsioonis, kus moodsa maailma poliitiline kurss maha märgiti.
/nginx/o/2023/06/13/15388245t1h695b.jpg)
Ülemaailmne ärritusindeks kasvas alates võlakriisist kiirenevalt ja kadus 2020. aasta kevadel stratosfääri. Kui ameeriklased 12. märtsil oma piirid Euroopa Liidu kodanike ees sulgesid, oli Berliini müür nihkunud Atlandi kohale ja kasvanud kilomeetrite kõrguseks. Sama aasta sügisel suutis tehnokraatia end hiiglasliku hirmutamiskampaania toel mõnevõrra mobiliseerida ja talutada 74-aastase Trumpi asemel Valgesse Majja 78-aastase Joe Bideni. Paremat sümbolit süsteemi seniilsuse kohta on raske välja mõtelda.
Ülemaailmne ärritusindeks kasvas alates võlakriisist kiirenevalt ja kadus 2020. aasta kevadel stratosfääri.
Lahusolu loo kirjeldaja
Selle kuu alguses kukkus Biden jälle kaamerate ees. Erinevalt Brežnevist, Suslovist ja Ustinovist, kelle vanadusnõtrust kattis läbitungimatu PR-vaip, paistab Bideni sihitu tuigerdamine viie tuhande miili kaugusele kõigile kätte. Pole vaja doktorikraadi demograafias ega politoloogias, et mõista – USA poliitbüroo seisab matusehooaja künnisel.
«Ma ei uskunud, et mu ideed võiksid mu eluajal olulises poliitilises kampaanias kõlapinda omada,» kirjutas kuu aega tagasi oma meililistis Charles Eisenstein (s 1967), kui teatas oma liitumisest Robert F. Kennedy valimistiimiga.
/nginx/o/2023/06/13/15388244t1h6336.jpg)
Mina kuulsin Eisensteinist esimest korda 11. aprillil 2020, mil ilmus tema intervjuu «Kontrolliepideemia», kus ta pani esimesena koroona minu jaoks usutavasse konteksti. Viis kuud hiljem intervjueerisin ma teda Tähenduse teejuhtide teises numbris (vt «Üksi pole võimalik terve olla», oktoober 2020), aasta hiljem pühendasime tema raamatule «Kliima: uus lugu» EBSis eraldi kursuse. Sealt veel pool aastat hiljem ilmus nimetatud teos Swedbanki raamatusarjas.
Viimased paarkümmend aastat kontrakultuuri kaevikutes kõnelenud ja kirjutanud Eisenstein peab globaalse kriisi juurpõhjuseks meie tööstusliku tsivilisatsiooni baasmütoloogiat, mida ta nimetab lahusolu looks. Kuigi presidendikandidaat on muidugi Kennedy, mitte Eisenstein, on viimase siirdumine poliitikasse minu jaoks märk sellest, et USA on jõudmas märtsipleenumi künnisele. Õhus on perestroikat. See annab lootust.