/nginx/o/2025/05/15/16847207t1h0a37.jpg)
/nginx/o/2023/06/13/15388237t1h7bbe.jpg)
- Eesti eksport kukkus aasta algul kolinal.
- Euroopa majanduse sõltub Saksamaast.
- Saksa tööstuse tulevik paistab tume.
Eesti tähtsamate kaubanduspartnerite nimekirja nelja esimese olulisema hulka kuulub Saksamaa. Selle praegune majandusmudel tõenäoliselt ongi omadega lõplikult tuksis, kirjutab toimetaja Erik Aru.
Kui vaadata aasta esimest nelja kuud, siis on aus öelda, et Eesti eksport on kolinal kukkunud. Vaid veebruaris oli näha ülinappi kasvu. Aprillikuus kahanes eksport kokku neli protsenti, Eesti päritolu kaupade eksport aga seitse protsenti. Meie kaubanduspartnerite majandusseisu vaadates pole lähitulevikultki kahjuks liiga häid märke oodata.
Valdavalt läheb meie eksport euroalasse ja piirkonna majanduskasv on kaks viimast kvartalit järjest eelneva kvartaliga võrreldes kahanenud. Eks definitsioone leidu igasuguseid, aga kõnekeeles on kombeks sellist olukorda nimetada majanduslanguseks. Riikide kaupa on vaatepilt arvatagi mitmekesisem, aga samuti mitte just meile soodus.
Eesti kõige olulisemad kaubanduspartnerid olid möödunud aastal Soome, Läti, Rootsi, Leedu ja Saksamaa. Majandus kasvas esimeses kvartalis võrreldes eelneva perioodiga neist Lätis, Rootsis ja Soomes.
Kaks kolmandikku koguekspordist moodustasid möödunud aastal Eesti päritolu kaubad. Neid läks kõige enam mullu Soome, Rootsi ja Ameerika Ühendriikidesse.
Seni kindla majanduse vähikäik
Nii ongi iseäranis hea uudis, et Rootsi ja Soome sisemajanduse kogutoodang (SKT) esimeses kvartalis mõnevõrra siiski kasvas. Siinkohal tasub aga tähele panna, et kõigil meie olulisematel kaubanduspartneritel on ekspordi osakaal SKTs üpris kõrge – kõige madalam Soome 40 protsenti, kõige kõrgem Leedu 80 protsenti.
Nii Rootsi kui ka Soome sõltuvad nagu meiegi eeskätt just ekspordist euroalasse, mistõttu nende majandusel tõenäoliselt lähiajal siiski kuigi hästi ei lähe. Rootsis, kelle aastakümneid kestnud kinnisvarabuum on juba ammu majandusinimestes kummastust tekitanud, on tänavu oodata ka ehitusturu pidurdumist – eeldatavasti saab ehitusmaht olema umbes pool sellest, mis see oli 2021. aastal. Nii kukkuski aprillis eksport Rootsi mullu sama kuuga võrreldes veel rohkem kui eksport Venemaale.
Euroala majanduskasv on kaks viimast kvartalit järjest eelneva kvartaliga võrreldes kahanenud. Kõnekeeles on kombeks sellist olukorda nimetada majanduslanguseks.
Riikide võrdluses langes aga aasta esimesel neljal kuul kõige enam hoopis Eesti eksport Ühendriikidesse, kuhu veeti vähem elektriseadmeid, sealhulgas mobiilsideseadmeid. Kuid siinkohal pole tegelikult erilist mõtet hakata vaatama, mis täpselt toimub USA majanduses, sest valdava osa sellest ekspordist moodustavad Ericssoni meil asuva tehase tooted. Loomulikult sõltub nendegi eksport USA majandusoludest, kuid suurel määral ka sellest, kuidas suurettevõtte oma tegevust korraldab ja kui edukas ta müügitehingutes juhtub olema.
/nginx/o/2023/06/13/15388239t1hc34b.jpg)
Kõige määravam võib aga olla hoopis see, et ka meie tähtsamate kaubandusparterite nimekirja neljal esimesel kuulub olulisemate kaubanduspartnerite hulka Saksamaa. Peamine halb uudis Euroopale ongi see, et Saksamaa praegune majandusmudel jupsib juba päris korralikult ja tõenäoliselt ongi omadega lõplikult tuksis.
See on juba väga halb uudis, sest Saksamaa majandus moodustab ligikaudu 30 protsenti euroalast. Nüüd on see kaks kvartalit järjest eelmise perioodiga võrreldes kahanenud – mullu viimasel kuul üle kahe protsendi, tänavu esimeses kvartalis 1,3 protsenti.
Saksamaa majandus on nimelt juba aastaid põhinenud odaval ekspordil. Selline hinnang võib ehk omajagu vastuväiteid tekitada. Kuidas, tahate küsida. Tööjõukulu on ju seal kõrge? Eksporttooted igavesti teadusmahukad ja kallid, head ja kvaliteetsed? Tõepoolest, aga selle taga peituvad mõningad nüansid, mis lisaks kvaliteedile lubasid Saksamaal ka hinnas konkureerida.
Praegune Saksamaa sai alguse tegelikult Gerhard Schröderi ajal, kes oli liidukantsler aastatel 1998–2005. Tema ajal kujunes välja see, kuidas riigi majandus on sel sajandil toiminud.
Saksamaa majandus on nimelt juba aastaid põhinenud odaval ekspordil. Selline hinnang võib ehk omajagu vastuväiteid tekitada.
Tegelikult oli Saksamaal möödunud sajandi lõpukümnendil tõsiseid probleeme. Riigi tööstus oli ebaefektiivne, majandust tervikuna kiskus allapoole arengus maha jäänud Ida-Saksamaa ülesupitamise kulu. Majandusteadlased vangutasid pead ja rääkisid, et Saksamaa on Euroopa haige mees.
Armani ülikondi ja sigareid armastava sotsiaaldemokraadi Schröderi ajal alanesid maksud ning muutus tööturukorraldus, surudes allapoole tööjõukulu. Võrreldes Saksamaa ja Eesti palkasid võib see väide tunduda tõesti kummaline, aga Saksa tööstus ongi sellel sajandil põhinenud suuresti odaval tööjõul. Reaalse sissetuleku tõusu pole Saksamaa tööstustöölised pärast Schröderi reforme suurt näinud. Madalama väärtusega tootmisetapid suunati pealegi naaberriikidesse, kuhu kerkisid nii suured Saksa ettevõtete tehased kui ka neile tarnimisele suunatud allhanketööstused.
Schröderi reformid polnud tema vasakpoolsemate parteikaaslaste seas just liiga populaarsed, kuid said rahvusvaheliselt palju kiitust.
Tööandjale soodsamale seaduste komplektile lisandus veel ka odav kütus Venemaalt. Gaasijuhtme Nord Stream 1 rajamises jõuti kokkuleppele samuti Schröderi valitsuse ajal, ning ta ise liikus pärast ametist lahkumist selle nõukogu esimeheks. Merkeli ajal kasvas sõltuvus Vene kütusest veel oluliselt.
Globaalne lõuna ihkab Hiina autosid
Stagneeruvad palgad ja odav energia ongi Saksa tööstust ning sellega ka ülejäänud majandust heas vormis hoidnud. Neist ühe kadumine tekitab tõsise küsimuse, kas ja kuidas suudab see haru jätkata.
Saksa tööstusel ei paista praegu olevat erilist plaani, kuidas raskustest üle saada. Üks idee on suurendada eksporti Hiinasse, aga on omajagu ebaselge, kuidas see peaks pikemas vaates välja nägema. Pigem on Hiina kujunemas aina rohkem hoopis konkurendiks, kes kaitseb oma siseturgu ja ekspordib enda tööstuskaupu üle maailma.
/nginx/o/2023/06/13/15388238t1h9b78.jpg)
Saksamaa jaoks on hirmuäratav signaal, et selle aasta esimeses kvartalis kerkis Hiina Jaapanist mööda maailma suurimaks autoeksportijaks. Ning hiinlased ei vea maailma enam sugugi ainult pigem kahtlase kvaliteediga sõidukeid, nagu alguses jaapanlased ja veidi hiljem ka korealased. Hiina on panustanud eeskätt elektriautodele.
Wall Street Journali peamajanduskommentaator Greg Ip kirjutab, et selle aasta aprillis toimunud Shanghai autonäitusel vaatasid läänemaised külastajad hämminguga Hiina sõidukite kvaliteeti, tehnilisi omadusi ja hinda. Bensiiniautode valmistajad lähtuvad tootepõhiselt, samas elektriautode tootjad, nagu tehnoloogiafirmadki, on tarbijapõhised, ütles talle Hiina autotööstuse analüütik Tu Le. Hiina autodes on isegi karaokemikrofon – selle idee kopeeris kiiresti Tesla.
Kui Saksamaal peaks algama deindustrialiseerimine, siis ei tähenda see tingimata veel vähem tehaseid. Küll tähendab see vähem raha ja lisandväärtust.
Ip märgib ka seda, et kui oma siseturu saavad lääneriigid Hiina tootjatele sulgeda, siis pole neil ikkagi midagi hakata peale n-ö globaalse lõunaga, kus Hiina autosid endiselt meelsasti ostetakse.
Autotööstuse olulisust Saksamaale – ning ka tema naaberriikidele, kus tegutsevad Saksa ettevõtete tehased ja allhankijad – on keeruline ületähtsustada. Samas pole see ainus Saksa tööstusharu, millel on keeruline. Odava Vene maagaasi kadumine annab hoobi eeskätt keemiatööstusele, energiahindade tõus mõjub halvasti metallitööstusele.
Analüüsifirma Eurointelligence nendib, et kui Saksamaal peaks algama deindustrialiseerimine, siis ei tähenda see tingimata veel vähem tehaseid. Küll tähendab see vähem raha ja lisandväärtust – ehk vähem töötasu ja kasumit. Töökohtade arv alaneb, palk suhteliselt kahaneb võrreldes teiste sektoritega ja majandusharu osatähtsus ühiskonnas väheneb.
Vaadates, kui kaua kulus Saksamaal eneseleidmine pärast taasühinemist, võivad praegused raskused väldata veel hulk aastaid. See muudab aga ka ülejäänud Euroopa elu vastavalt raskemaks.