Justiitsminister Kalle Laaneti kinnitusel pole vaenukõne seaduse eelnõus ette nähtud olukordi Eestis seni ette tulnud. Reformierakondlasest minister leiab ühtlasi, et riigi peaprokurör Andres Parmas oleks võinud enne vaenukõne eelnõu avalikku kritiseerimist ministeeriumiga aru pidada.

Kas võib öelda, et vaenukõne seaduse eelnõu menetlemine toimub ilma sisulise vajaduseta, et teeme seda ainult Euroopa Liidu rikkumismenetlusest lahti saamiseks, st Brüsseli survel? Või on Eestil ka mingi sisemine tung või vajadus selle eelnõu vastuvõtmiseks?

Vastab tõele, et Eesti suhtes on Euroopa Liidu Komisjon algatanud rikkumismenetluse. Aga vaenukõne eelnõu on seotud ka julgeolekukeskkonna halvenemisega.

Meie idanaaber mõtleb kogu aeg, kuidas meie sisemist rahul lõhkuda, rikkuda. Võtame näiteks selle, mis juhtus Leedus 2021. aastal, kui toimus ränderünne. Sealsete piiriäärsete elanike hulgas hakkas levima vaenamine ühe või teise keele või rahvuse pinnal. See oli väljast õhutatud vaen ja juhitud operatsioon, eesmärk oli tekitada poliitilist ebastabiilsust riigis, mis oli julgenud seista demokraatia eest.

Praegu on Euroopas käimas suurim sõda peale Teist maailmasõda, ja kui me vaatame, mis ühiskonnas toimub, siis teinekord unustatakse ära, et mingisugused tegevused või sõnakasutused võivad viia mingite järgnevate sammudeni, mis lõhuvad Eesti sisemist rahu ja avalikku turvalisust.

Sõnaga on võimalik teha sama palju kahju kui relvaga. Ühiskonna võib teatud desinformatsiooni ja vaenukõnega täiesti ära lõhkuda. Vaenukõne on sageli infosõja osa.

Nii õigusteadlane Carri Ginter kui ka riigi peaprokurör Andres Parmas on kritiseerinud eelnõu, et see tekitab rohkem uut kaost kui tugevdab õiguskorda. Kuidas vastate?

Valmistasime eelnõu ette koalitsiooni kõigi osapooltega ja tegelikult ka Carri Ginter oli teatud mõttes kaasatud arvamustega. Aga vastuseks küsimusele: kui seaduses ette näha liige konkreetne loetelu ja kirjeldus tegevustest, siis kirjutame end n-ö kinni. Kui midagi muutub hiljem ühiskonnas, siis ei pruugi see loetelu olla ka enam aktuaalne.

Mis puutub Andres Parmase kriitikasse, siis meie eelnõu tagasisides on tegelikult prokuratuur jõudnud sisult sama sõnastuseni nagu meie – vaenu õhutamine on kuriteona karistatav, kui seda tehti viisil, mis annab aluse karta vägivallateo toimepanemist või ühiskonna turvalisuse olulist ohustamist. Tegemist on seega pigem normitehnilise, mitte sisulise vaidlusega, mis ei kitsenda koosseisu.

Kommentaarid (11)
Copy