Liisa Pakosta ⟩ Abieluvõrdsus peegeldab elu ennast

Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Liisa Pakosta (Eesti 200) Foto: Konstantin Sednev

Abieluvõrdsus on kasulik lastele, isad on endiselt mehed ja emad on naised ning perekondi on palju rohkem kui abielusid. Abielu on mitu korda ajakohastatud. Ehk aitavad need faktid vähem muretseda neil, kellele abieluvõrdsus esiotsa võõrastav tundub, leiab riigikogu liige Liisa Pakosta (Eesti 200).

Vaatamata abielu ilule sünnib Eestis juba ammu rohkem lapsi väljaspool abielu kui abielust. Laste õigustes pole mingisugustki vahet vanemate sõrmes oleva sõrmuse järgi. Üksnes üksikvanema lapsel kipub olema tuge vähem – kahe vanema asemel vastutab vaid üks ja hiljem on ka pärida vaid ühelt vanemalt.

Muide, kui lapsevanem abiellub inimesega, kes pole tema lapse teine vanem ning kes ei soovi või ei saa last lapsendada, siis majanduslikus mõttes vähendab see lapse poolt päritavat vara. Selline abielukäsitlus on väga uus, kuna traditsiooniliselt on eelistatud lapsi. Näiteks Lübecki õiguse järgi sai laps oma pärandiosa välja võtta juba vanemate eluajal.Liisa Pakosta: abieluvõrdsus peegeldab elu ennast

Lapse õigused on kõige tähtsamad

Praeguses abieluseaduses on lapse isa kas abielumees või mees, kes ei ole vaatamata ema abielustaatusele tema kui naise abikaasa. Jällegi täiendus elust enesest. Seega ei ole juba praegused abikaasad tingimata ka lapse vanemad. Lapsel on õigus oma bioloogilistele vanematele, ent bioloogilisel vanemal on piiratud õigus oma rollist loobuda.

Midagi radikaalselt uut ei tulene abieluvõrdsusest ka samasooliste vanemate osas. Eestis elab juba täna 89 last, kel mõlemad vanemad registris samast soost. Samasoolisi perekondi lastega on palju enam. Teaduspõhiselt ei kannata laps mitte vanemate soo, vaid vanemate omavahelise kisklemise tõttu. Lapse huvides saabub abieluvõrdsuse eelnõuga selgust ja rahu juurde.

Seadusesse pandav selge piirang, et lapsel võib olla kuni kaks vanemat, säästab lapsi kurnavatest protsessimistest. Lapse bioloogilisele vanemale jääb ühemõtteline eelisõigus. Laps võib saada teise uue vanema üksnes juhul, kui tema bioloogilisel vanemal puudub tema sündimise vastu igasugunegi huvi. Lapse huvides on aga vanemad, kes on tema kasvatamisest päriselt huvitatud. Nii edeneb Eesti rahva kestmine hõlpsamalt.

Perekondi on palju rohkem kui abielusid

Perekonna ja abielu vahel võrdusmärki pole, ehkki osa perekondadest on abielud. Meil on palju suurepäraseid abielusid, aga suurepäraseid perekondi on veel palju rohkem. Ka perekonnaseadus tegeleb abielu kõrval paljude muude teemadega. Täiesti vale on perekonda vaid seksiga siduda. Eestis on laialt levinud peremudeliks üksikemaga koos elav täiskasvanud poeg. Või ema ja vanaema, kes koos last kasvatavad. Needki põhiseaduslikud perekonnad on auga traditsioonilised ja annavad igati väärika panuse Eesti rahva kestmisse.

Kestmise katkestamine lahutusega muutis abielu olemust rohkem kui miski muu. «Sind surmani» tundus vast lihtsam lubadus ajal, mil keskmine eluiga oli 30 aastat. Mitte ilmaasjata ei loetud keskajal näiteks Eesti linnades naist täisealiseks 12. eluaastast. Ent tarvitses vaid keskmisel elueal poole pikemaks kerkida, kui selgus, et uues olukorras enam ilma lahutamisõiguseta ei saa.

Eesti Vabariik lahutas ennast kirikust ning lõi abieluvõrdsuse mehe ja naise vahel. Abielu lahutamine kirikust muutis ka lahutamise enda vabaks. 2009. aastal lahutati seninägematul moel abikaasade vara – varalahususega abielus on leivad rohkem eri kappides kui niisama koos elaval paaril. Mullu tehti esmakordselt ajaloos muudatus, mis keelas alaealiste abiellumise. Kõik sellised abielu ümbertegemised on käinud elu muutumise sabas, mitte ees. Nii ka nüüd – samasoolised pered on meie keskel ammu võrdväärsetena olemas. Ja kuna kahel teineteist armastaval täiskasvanul, kes pole omavahel sugulased, on võimalus abielluda, siis nii ka võrdväärselt sündigu.

Ajakohasus on laste huvides

Abieluvõrdsuse kriitikud on olnud mures heteroseksuaalse identiteedi pärast. Ligi 700 aastat oli abielu aga hoopis mehekeskne ning mees määras soovi või vajaduse korral oma lastele teise mehe või mehed neid eest kostma ja kasvatama. Abielu institutsioon ei keskendunud siis ega praegu seksuaalsusele, vaid allkirjaõigusele, vara- ja maksutehnilistele küsimustele. Naine oli mehe eestkoste all, kaasajal määratakse samal moel eestkostja näiteks dementsele. See vast siiski pole heteroseksuaalse identiteedi tuumküsimus?

Sajand abielu võrdõiguslikkust saab nüüd asjakohase võrdõigusliku täienduse, ent mehed jäävad ikka meesteks ja naised naisteks, isad isadeks ja emad emadeks. Selle kõrvale on juba varem tekkinud mõiste «teine vanem», ent seegi on loomult väga sarnane ajaloolis-traditsioonilisele eestkostjale. Kaasajal saab lapse eest hoolitsemiskohustust võtta lisaks mehele ka naine.

Täna ei kahtle enam keegi, et selline ajakohastamine on tehtud lapse parimates huvides. Abielu ei ole kuidagi vähem ilusaks muutnud see, et abielu on nii palju ajaga kaasas käinud. Vastupidi, ilu on juurde tulnud, sest armastusabielude osakaal on kasvanud!