MIHKEL KUNNUS ⟩ Inimene on alasti ehk Tõde ja õigus inimjumala ja inimlooma vahel

Õhtumaine vaim ägab kahe vastandliku tendentsi pingeväljas. Kristlus kinnistas püüdluse kõikide inimeste täieliku võrduse suunas, miska Inimõiguste subjekt määratletakse eituste kaudu – ei loe rass, rahvus, sugu, seksuaalne orientatsioon, erinevused ega pärilikkus. Tõe autoriteedi saanud empiiriline Teadus aga kinnitab, et iga erinevus loeb ning elu ise polegi midagi muud kui erinevused ja pärilikkus. Illustratsioon: Marek Strandberg/Dall-e tehisaru

Uusaegne põhivastuolu – Inimsuse religiooni konflikt loodusteadusliku üldsuundumusega – on taas ägenenud ning progressiivsemad õhtumaised riigid loovad hoiatavaid pretsedente, kirjutab semiootikutaustaga toimetaja Mihkel Kunnus.

Inimsuse religiooni käredamaid ilmnemisvorme võib nimetada ka humanismi fundamentalismiks. Ja nagu ikka on väga valdav osa ka selle religiooni esindajatest täiesti tavalised ja asised inimesed ning probleeme tekitavad kirglikumad radikaalid ja jäigad fundamentalistid, kellest nn woke-liikumine on praegu silmatorkavaim. Aga isegi kui igasuguse tundemõõtme maha lahutame, siis konflikt jääb alles ja kandub maisesse seadusloomesse. Meil on rindejoon nihkunud hetkel abielu mõiste ette, progressiivsemas läänes on liigutud juba natuke kaugemale ning nähakse verist vaeva mehe ja naise defineerimisega .

Debatt käib tõelise religioosse kirega. No miks on nii oluline just nimelt abieluvõrdsus ja miks ei või piirduda vajalike seaduste juurde tekitamisega? Eks ikka seetõttu, et sakraliseerunud riigi puhul pole abielu riiklik registreerimine pelgalt mingi juriidiline liigutus, vaid just nimelt sakrament. Nii nagu see kirikus. Asised detailid huvitavad väheseid, kõige kirglikum debatt käib seal, kus üksmeel on selles, et abielul on sakraalne mõõde, erimeelsus tuleneb aga sellest, kas pühitsema peaks mehe ja naise liitu või indiviidide igakülgset võrdväärsust.