/nginx/o/2021/08/27/14023499t1h3990.jpg)
/nginx/o/2023/05/17/15329122t1hc2d6.jpg)
- Kristlust hoiab muu hulgas elus tunne, et midagi on olemuslikult valesti.
- Ilmalikustumisprotsessis teispoolsus hääbus, aga sellele ehituv struktuur säilis.
- Teoloogilist laadi vaistud on nüüdisajal peitunud inimõiguste mõistesse.
Inimõiguste evolutsiooniga kaasnesid kõige vaieldamatult positiivse kõrval ka solvumis- ja ilmajäetustunded, mis enne inimõiguste leiutamist olid täiesti kujutletamatud, sõna otseses mõttes tundmatud, kirjutab toimetaja Mihkel Kunnus.
Üks sõnaosavamaid ja populaarsemaid katoliiklikke apologeete G. K. Chesterton kirjeldas aastal 1908 oma ärkamist kristlusele järgmiselt: «Olin ennast sageli optimistiks nimetanud, vältimaks pessimismi blasfeemilisust. Aga praegusaegne optimism on võlts ja eemaletõukav, sest see püüab ikka tõestada, et me sobime siia maailma. Kristlik optimism aga põhineb faktil, et me ei sobi siia maailma. Olin üritanud olla õnnelik, öeldes endale, et inimene on loom nagu iga teinegi, kes Jumalalt oma igapäevast toitu ootab. /.../ Tänapäeva filosoofid kordasid mulle ikka ja jälle, et ma olen õiges kohas, ja ma tundsin isegi sellega nõustudes masendust. Nüüd aga kuulsin, et olen vales kohas, ja mu hing laulis rõõmust nagu lind kevadel.» (e.k 2011 «Õigest usust»)
Arusaamatu ja julm, indiviidist ja maisest õiglusest mitte hooliv Jehoova asendus sama õudse ja iseka geeniga.
/nginx/o/2023/05/17/15329124t1h3685.jpg)
Chestertoni tunnistuse siiruses ja autentsuses pole põhjust kahelda. Õigupoolest räägib tema sõnade parimaks kinnituseks just see, et nii paljud filosoofid on pidanud teda – oo, ja mitte ainult teda! – muudkui veenma, et ta on õiges kohas. Tänapäeval on selle töö suuresti üle võtnud kõiksugused loodusteadlased ja ökoloogid, kes näevad suurt vaeva, et juurutada inimestes tunnet, et loodus planeedil Maa on meie kodu, et kuulume siia, oleme sellest läbi põimunud ja täielikus sõltuvuses (ja seega on selle hävitamine ning lagastamine suurim mõeldav kuritegu). Ja millises seisundis sai üldse sündida Rousseau kuulus üleskutse «Tagasi loodusesse!»? Eks ikka tundest, et ollakse sellest kuidagi välja sattunud.
Kristlus suutis seda tunnet igatahes väga hästi kanaliseerida. Meie päris tõeline olemine ja olemus ei ole sellest maailmast, see on teispoolsuses. Ja kuigi isegi paavst ei hirmuta enam põrguga, püsib täies psühholoogilises elujõus kujutlus sellest, et inimene – just ja ainult inimene – ei taandu täielikult siinpoolse maailma seadustele. Sellele, mida kirjeldavad loodusteadused. Samas elame teadusajastul ja loodusteadustel on kõrgeim tunnetuslik autoriteet. Need asjad ei klapi hästi kokku.
Lõputu Jumala ees oli lihtne kõigil lõplikel inimestel võrdne olla, aga kui sama ootus nihkus maisele riigile, siis algas hädameri, milles passime tänini.
/nginx/o/2023/05/17/15329125t1hd7d9.jpg)
Natsid panid panuse inimtõuaretusele ja tagajärjeks olid miljonid laibad, kommunistid panustasid riigi abil kehtestatud võrdusele ja tagajärjeks oli veelgi rohkem laipu. Liberaalid panustasid indiviidi- ja ettevõtlusvabadusele ning maine ebavõrdsus tõusis täiesti enneolematule tasemele. Prantsuse revolutsiooniga üritati kaotada sinivereline pärilikkus, aga siis tuli Darwin ja ütles, et kogu maine elu, sealhulgas inimese oma, polegi mitte midagi muud kui üks (muudatustega) pärilikkus. Ja see pärilikkus läheb lausa rakutuumani välja, nagu hiljem selgus.
Lõputu Jumala ees oli lihtne kõigil lõplikel inimestel võrdne olla.
Arusaamatu ja julm, indiviidist ja maisest õiglusest mitte hooliv Jehoova asendus sama õudse ja iseka geeniga.
Käesolev Fookus vaatlebki üht selle kimbatuse päevapoliitilist ilmnemist. Inimese teoloogilist mõõtu erilisus peideti 1948. aastal «inimõiguste» mõistesse. Sellel mõistel ilmnes aga peagi kummaline evolutsioneerumis- ja paljunemisvõime. Neid tekib aina juurde ning leidub küllaga neid, kes tõsimeeli usuvad, et need on igale inimesele sõna otseses mõttes kaasa sündinud. Nagu maks või kops.
Et maine riik ei suuda nende ilmutuslikke laadi nõudmistega kuidagi kaasas käia (isegi juurdepääs veele olla juba inimõigus!), siis on pärast 1948. aastat võimalikud ka täiesti siirad solvumised, ilmajäämis- ja alandatustunded, mis enne seda aastat olid täiesti kujutletamatud.