Päevauudiseid lugedes – kobarseaduse ümber käiv obstruktsioon riigikogus ja Nursipalu harjutusvälja laiendamine – näib kaasamise ja rohujuuredemokraatiaga Eestis seis praegu hapu olevat. Emotsioonid on üleval nii Toompeal kui regioonides. Eesti Vabaühenduste Liidu juht Kai Klandorf räägib intervjuus toimetaja Meelis Oidsalule Eesti valitsus- ja kaasamiskultuurist.

Justiitsministeeriumi koostatud statistika näitab, et õigusloome maht pole viimastel aastatel vähenenud ega kvaliteet paranenud. Ametnikud kaasavad avalikkust hilja ja ka siis ei küsita inimestelt tihtilugu neid küsimusi, mille osas nad tegelikult kaasa rääkida sooviksid. Viimaste aastate kriisid on aga toonud uue nigela uuenduse kobareelnõude ja õigusloomega kiirustamise näol.

Äkki oleks ausam näilisena mõjuvatest kaasamisžestidest üldse hoiduda? Raskete otsuste puhul on keegi niikuinii rahulolematu. Äkki peaks mingite teemade puhul ütlemagi lihtsalt, et otsus on juba tehtud, räägime nüüd selle mõistlikust rakendamisest?

Hea kaasamine ei vii kunagi selleni, et kõik on rahul, vaid hea kaasamine vähendab lõhesid ja rahulolematuse fooni, jätab inimestesse tunde, et neid on kuulatud ning nad on saanud ka neile mittesobiva otsuse puhul aru, miks ja kuidas sinna on jõutud.

Reformierakond jättis valimiskampaania käigus maksutõusuplaanidest rääkimata ja peaminister Kaja Kallas nimetas põhjusena võimalikku häälte kaotust. Kas see on kooskõlas hea valimistavaga?

Kui lugeda head valimistava, siis seal on ette nähtud, et valimiskampaania teemaringi määrab ühiskondlik olulisus, mitte teemade lihtsus ja atraktiivsus. Samuti nõuab tava, et rahaliselt hinnatava valimislubaduse puhul tuuakse välja nende maksumus ja rahastamisallikas.

Kui riigieelarve ja turvalisuse tagamiseks on vaja makse tõsta, siis hea tava kohaselt oleks sellest pidanud valimiskampaania käigus ausalt rääkima ja võimalike lahenduste üle debateerima.

Kommentaarid (7)
Copy