Ukraina sõja ajal on Eesti ohuhinnangute andmise oskus paranenud ning ohtudest on hakatud avalikumalt ja otsekohesemalt rääkima, leiab pool aastat tagasi ametisse astunud riigikantselei koordinatsioonidirektor, kogenud kaitseametnik Erkki Tori.

Mida teeb riigikantselei julgeoleku ja riigikaitse koordinatsioonidirektor? Ühe selle ameti esimese pidaja Eerik-Niiles Krossi ajal nimetati seda ametikohta rahvalikult «luurekoordinaatoriks», aga see vist pole kõik.

Eks ametinimetus ongi veidi glamuursem kui sisu. Minu peamine roll on jälgida, et Eesti riigikaitse ja kriisikindlus ei areneks silotornides, vaid laiapindselt, ja aidata järele neid asjaosalisi, kes ei ole kriisideks valmistumisel nii tugevad kui jõuametkonnad.

Riigieelarvest kulub julgeolekuasutustele sadakond miljonit eurot aastas ja paarile asutusele Eestis on ju pandud suisa seadusega kohustus ohte prognoosida.

Pean silmas pigem seda, et kui mingi ohuolukorra kohta pole võimalik anda väga täpset prognoosi, siis tuleb leida mõistlik tasakaal info ettevaatava avalikustamise vajaduse ja avalikkuse turvatunde hoidmise vahel. Pigem ongi läinud nii, et mingite sündmuste järel ollakse otsekohesemad. Venemaa agressiooni järel Ukrainas oleme hakanud valmistuma varem mõeldamatuna tundunud stsenaariumide puhuks.

Mida ütleb uus avalik ohuhinnang Venemaa sõjalise ohu kohta Eestile järgmisel kahel aastal, kas see suureneb, väheneb või jääb samaks?

Lühikeses plaanis on vastase fookus ja suutlikkus Ukrainas, mis ei tähenda, et nad ei suudaks piiratud ulatuses sigadusi läbi viia. Nagu ütleb ka eelmisel nädalal vastu võetud uus julgeolekupoliitika aluste dokument, on Venemaa pikemaajalises vaates kogu Euroopale tõsine oht.

Kommentaarid (5)
Copy