MIHKEL KUNNUS ⟩ Aastatuhandete tarkused on saanud reaalsuskonteksti, mis muudab need hukutavalt vääraks

Juri Lotmani skulptuur (autor Mati Karmin) Tartu Ülikooli raamatukogu ees. Foto: Margus Ansu

Arhailine suhtumine linna ja loodusesse teeb võimalikuks otsused, mille kahjulikkus on juba ammu teaduslikku ja ka kogemuslikku kinnitust leidnud, kirjutab toimetaja Mihkel Kunnus.

«See on ju linn!» teatas vanem proua vestlust lõpetaval toonil, millest aimdus ärritus noorema inimese juhmuse üle. Noorem oli seletanud midagi elurikkusest, igaühe looduskaitsest, linnaloodusest ja teinud ettepaneku visata korteriühistutagusele platsile, mida keegi ei kasutanud ja mis oli aiaga piiratud, niidulillede seemneid, ning muru niita mitte rohkem kui kaks korda aastas, aga pigem ikka üks kord. Jah, prouas rääkis aastatuhandete tarkus, psühholoogiline vaikeseadistus, mille üks Tartu humanitaarteaduslikke uhkusi Juri Lotman prantsuse strukturalistidele toetudes üheks inimkultuure iseloomustavaks universaaliks oli üldistanud.

«Fookuse» siinse rubriigi pealkiri on üks selle vorme: «Inimene ja loodus». Linn on inimese ruum ja mitte-linn on looduse ruum. Igasugused darvinistid, öko- ja zooloogid, bio-, etno-, epidemio- ja muud säärased «loogid» võivad end vahule seletada (ja seletavadki!), et inimene on looduse osa, aga kuigi palju sellest tolku pole. Vähe sellest, iga haritud ja teadusest lugu pidav inimene kirjutab kõigi nende «loogide» väidetele kõhklemata alla, aga siis lahkub kergendatud hingega auditooriumist – teadusajastu pühakojast – ja elab normaalset elu edasi. Linn on linn, põld on põld ja mets on mets!