Erakondade valimisprogrammide riigikaitse arendamise visioone võrreldes üllatab Reformierakonna konservatiivsus, Isamaa kasinus ja sotsiaaldemokraatide ambitsioon. Eesti 200 on aga langenud populismi kütke, kirjutab toimetaja Meelis Oidsalu.
Neli aastat tagasi tõdes erakondade valimisprogrammide julgeolekupeatükke analüüsinud Postimehe ajakirjanik Erkki Koort, et need on ideevaesed ja keskpärased ning meenutavad «mõne ametniku keskpärast memo». Nüüdne üldpilt on märksa erksam, programmidest leiab uusi ideid, ambitsiooni ja eristumistahet, seda kahe erandiga.
Keskerakonna ümara jutuga kaitseküsimustes oleme harjunud, aga Reformierakonna seekordne kaitsekava on isegi lahjem kui 2019. aasta valimisprogramm, mis juba toona oli ilmetu. Isamaa ei anna ainsana programmis selget lubadust hoida kaitsekulu vähemalt 3 protsendi SKT tasemel ning ka muus osas on nende programm väheütlev. Isamaa programm ei kohusta neid järgmise nelja aasta vaates riigikaitses suurt millekski.
Oravate kaitseprogrammi sõjaliste arenduste loetelu on iseenesest pikk (õhutõrje, diviis, liikursuurtükid, Ämari lennubaasi renoveerimine, tankitõrje, rannikukaitse jne), aga kogu lubaduste nimekiri koosneb eelmisel aastal juba otsustatud asjadest. Seega sisuliselt puuduvad lubadused kui sellised, kui «lubaduseks» mitte pidada varasematele otsustele kindlaks jäämist. Arvestades Eesti poliitika viimaste aastate järske suunamuutusi (pensionireformi tagasipööramine, Tallinna Haigla ehituse ärajätmine, Reformierakonna juhitava valitsuse uus perepoliitika) on lähiminevikus tehtud otsuste ülekinnitusedki vajalikud, aga need ei tohiks moodustada valimisprogrammi põhiosa.