MAA JA RAHVAS ⟩ Antti Roose: Eesti on seest suurem kui väljast

Maantee Nissi ja Märjamaa vahel. Kunagi lõppes siin Rävala ja algas Harjumaa, nüüd lõpeb siin Harjumaa ja algab Raplamaa. Nimed on liikunud, piir mitte. Kuhu tal siit metsast ikka minna. Foto: Lauri Vahtre

Aegruumilised spasmid käivad lainetena, kord üleilmastudes ja euroopastudes, siis jälle, olgu koroonast või teistest riskidest tingituna, muutub elu kodulähedasemaks. Eesti halduspiirid on joonistatud maha järjepidevuse alusel, aga järjest vähem väljendavad need inimeste funktsionaalseid tegevusareaale. 2017. aasta haldusreformiga said lõpuks likvideeritud külanõukogud. Mis saab maakondadest? Kuidas liigendada Eestit?

Haldusgeograafia on avalik asi. Eesmärk on ju hallata territooriumi niimoodi, et see teeniks eluolulisi vajadusi, suunaks ja hõlbustaks elukorraldust. Kindlasti ei tohi alahinnata piirkondlikke identiteete. Haldusgeograafiatesse on sisse kirjutatud majanduslikku ja kultuurilist, aga ka maastikulist ühtekuuluvust. Ühiskonna huvides on hoida ruumilist tasakaalu ja ruumilist õiglust üle kogu maa – elukohaneutraalselt.

Mis teeb selle ülesande keerukaks, Eesti elu koondub üha enam ümber suurte linnade, Tallinna ja Tartu. Moodne aeg devalveerib haldusgeograafiat. Maavallad löödi kokku, maakondlikul jaotusel on järjest väiksem tähendus.