/nginx/o/2022/09/28/14863279t1ha297.jpg)
- Kahe aasta eest avaldati kaks tähelepanuväärset uuringut meie vete seisundist.
- Praegune seadustik võimaldab muretult põhja- ja merevett saastada.
- Läänemere kala võime tarvitada piiratud kogustes, paarikümne grammi kaupa nädalas.
Peame end uhkusega mereriigiks, aga ometi uhutakse merre sedavõrd saasteaineid, et kala kui toiduaine tervislikkus langeb küsimärgi alla. Praegused seadused võimaldavad mürgi merre uhtuda, kui vaid selleks piisavalt vett kasutada, kirjutab hüdrotehnikainsener Jaak Reinmets.
Peame end uhkusega mereriigiks, aga ometi on Läänemere kalad sedavõrd mürgised, et neid võib tervise pärast kartmata süüa vaid väga väikeses koguses. Praegused seadused võimaldavad mürgi merre uhtuda, kui vaid selleks piisavalt vett kasutada.
Septembris 2020. aastal avaldati kaks uuringut, mis kahjuks laiemat avalikku resonantsi ei tekitanud. Ühes selgus, et vesi on enamikus Eesti kaevudes reostunud (Ain Alvela, «Suure osa maarahva joogivesi ei vasta nõuetele», PM, 8.10.2020). Teises, keskkonnaministeeriumi juhtimisel avaldatud aruandes soovitati dioksiinidest põhjustatud terviseriskide vältimiseks süüa Läänemerest püütud kaladest nädalas kuni 60 grammi räime, 40 grammi kilu, 52 grammi lesta ja 20 grammi lõhet. Ahvena ja koha lubatud nädalanorm oli 100 grammi [need on kogused, mille ohutus on täielikult garanteeritud. See ei tähenda, et suuremad kogused oleks garanteeritult ohtlikud. Soovitused on antud ettevaatusprintsiibist lähtuvalt - toim.].
Kaks aastat hiljem sama seis
Endiselt kehtivad seadlused, mis lubavad immutada reovett pinnasesse, kui reovee immutustoru ja põhjavee taseme vahe on vähemalt 1,2 meetrit. Selle 1,2-meetrise vahemiku, milline enamasti koosneb immutustoru ümbritsevast killustikust, läbib reovesi enamasti vähem kui minutiga, rikkudes reovee immutaja enda ja immutaja naabrite ning suuremate koguste korral kogu küla joogivee. (Vt Jaak Reinmets, «Eluringi terviklikkust on raskem Exceli tabelisse panna kui ühte lõiku sellest», PM 28.09.2022)
Muudatusi ei ole tehtud ka seadluses, mis keelaks või vähendaks reoainete jõudmist Läänemerre.
Meil on mahukas keskkonnaalane seadustik, mida pidevalt täiendatakse uute, Euroopa Liidu õigusest tulenevalt õigusaktidega. Uuem mõiste on «parim võimalik tehnika» ehk PVT (ingl k BAT, Best Available Technology – toim), mille järgi peab tootmine vastama parimale võimalikule tehnika nõuetele ning tootmisega tekkiv saaste tuleb viia miinimumini või siis vältida selle teket.
Kõik eeldused puhta elukeskkonna loomiseks on olemas. Meie väike riik peab üleval suure koosseisuga ametkondi, kes peaksid hoolitsema, et meil, tavakodanikel, oleks võimalik juua puhast kaevuvett ja süüa tervislikke kalatooteid.
Suured sulid tõllas, väikesed võllas
Mis puudutab tavainimeste elutegevust, siis sellega kaasnevad nõuded on väga karmid. Nõuded, mida enamikus maades käsitletakse soovituslikuna, on meile kohustuslikud. Näiteks on maaelanikele seatud karmid nõuded talus kasvatatud loomade veristamisel ja toiduks tarvitamisel.
Kuidas siis on võimalik, et meie elukeskkond pidevalt halveneb? Probleemiks võib olla, et meie mahukas keskkonnaalane seadlustik on liiga leebe ja erinevad nõuded annavad olmereovee töötlemisel ja tööstuslikul tootmisel häid võimaluse leida looduse reostamiseks sobivaid põhjendusi.
Nii imelik kui see ka ei ole, hinnatakse keskkonnaohtlikkust looduskeskkonda juhitavate ainete saasteainete kontsentratsiooni, mitte hulga alusel.
Oleks loogiline ja arusaadav, kui reostust hinnataks loodusesse juhitavate keemiliste ühendite koguse järgi mingis ajavahemikus. Kõigil oleks siis lihtsam hinnata oma kodulinna või lähikonnas asuva tehase tekitatavat reostust.
Nii imelik kui see ka ei ole, hinnatakse keskkonnaohtlikkust looduskeskkonda juhitavate ainete saasteainete kontsentratsiooni alusel. Nõnda võib piisava lahjenduse korral reostada kuitahes palju.
Enamasti avalikkus ei tea ega suudagi raskesti kättesaadavatest andmebaasidest teada saada, kui suured on loodusse juhitavad mürkainete aastased kogused. Lugedes keskkonnamõjude hinnanguid või tootmisega kaasnevaid aruandeid, jääb silma, kui osavalt rahustatakse avalikkust, teatades heitvee madalatest saasteainekontsentratsioonidest.
Mürk väikeste lonksude kaupa
Näiteks tervisele väga ohtlike, pahaloomulisi kasvajaid põhjustavate absorbeeruvate halogeenorgaaniliste ühendite (AOX) PVT piirnorm pleegitatud sulfaattselluloosi tootmisel on 8 mg liitri kohta.
Imestama paneb, kuidas üldse on seaduse järgi lubatav inimestele üliohtlike ainete juhtimine looduskeskkonda. Esitatud kaheksa milligrammi tundub küll iseenesest ohutu kogus, aga arvutame.
Praegu kavatseb üks Eesti tunnustatumaid ja lugupeetumaid keemiatööstusi (Viru Keemia Grupp – toim) rajada Ida-Virumaale biotehase, mille üks väljund on tselluloosi tootmine ja mille heitvete kogus oleks nende arvestuste järgi12,5 miljonit kuupmeetrit aastas. Kehtiv seadus võimaldaks sellel tehasel juhtida merre ainuüksi eelmainitud AOX ühendeid kuni 100 tonni aastas. Rääkimata muudest ainetest, näiteks fosforist. Mõni ime siis, et Läänemere kala muutub mürgiseks.
Ikka ja jälle see jokk
Meil puudub alus planeeritavat tehast süüdistada ja seetõttu ei tahtnud ma neid nimeliselt mainida, kuna juriidiliselt on kõik korrektne. Saasteainete piirväärtuse hindamisel on aluseks nende kontsentratsioon ja piisavalt suure veekoguse kasutamisel vastab heitvesi normidele. Praeguste seaduste järgi ei tohiks tulla probleeme ka keskkonnamõju hindamisel.
Ka praegu kasutatakse (Viru Keemia Grupis – toim) väga palju vett – 23 miljonit kuupmeetrit juhitakse igal aastal jõgede kaudu Soome lahte. See vastab kõigile lubatud normidele ja nõuetele. Praeguste seaduste järgi ei peeta väljapumbatud kaevandusvett heitveeks.
/nginx/o/2022/12/07/15008289t1hf246.jpg)
Tänapäeval on olemas mitmesuguseid tehnoloogiaid, näiteks märgalad, tehisjärved, magevee immutamine, mistõttu on arusaamatu, miks suhtuvad seadusandjad ja kohalik keskkonnaamet nii raiskavalt oma piirkonna põhjavee varudesse, luues eeldused merevee sissetungiks Ida-Virumaa kaevudesse.
Samas väidab kohaliku keskkonnaameti juhtivspetsialist avalikult, et kaevandusvee raiskamisel puudub probleem, kuna maa seest väljapumbatav vesi on oma olemuselt valdavalt sademevesi! Kas tõesti ei ole austatud veeosakonna ametnik teadlik põhjavee ja sademevee omavahelisest seosest ega sellest, et sademevesi on põhjavee põhiline toiteallikas?
Vett saab korduskasutada
Eestis ei ole vee korduskasutus võõras mõiste. Isegi toiduainetööstuses tegutseb vee korduskasutusega ettevõtteid. On vesiviljelusettevõtteid, kus tootmistsükli läbinud reoveed saadakse nii puhtaks, et selles on võimalik elusorganisme, sh kalu kasvatada.
Olen näinud ühe tehase aruannet suure veetarbimise kohta. See on eelöeldu valguses täiesti mõistetav ja ootuspärane: suur veekulu on vajalik tagamaks madalaid heitmekontsentratsioone.
Tootjatel puudub igasugune huvi säästa meie mageveevarusid või kasutada tootmisvee korduskasutust, kuna suure veekasutusega kaasneb madal saasteainete kontsentratsioon.
Selline selgitus näitab konkreetselt, kui loodusvaenulikud on mõned keskkonnaalased õigusaktid. Tootjatel puudub igasugune huvi säästa meie mageveevarusid või kasutada tootmisvee korduskasutust, kuna suure veekasutusega kaasneb madal saasteaine kontsentratsioon. Viimane võimaldab hoida reovee puhastamisel kokku ning juhtida ülimürgiseid ühendeid looduskeskkonda. Ja siis imestame, miks võime mõnda kalaliiki tarvitada nädalas ainult paarkümmend grammi.
Tööstuse arendamine on igale riigile vajalik. Eeskätt siis, kui sellega kaasneb eksporditulu. Aga loodushoius ei saa enam järelandmisi teha.
Meri või üüratult suur solgitiik
Räägime uhkusega, et oleme mereriik. Meri on aastatuhandeid rikastanud meie söögilauda. Ometi võimaldavad praegused seadused seda mürgitada. Läänemeres on juba täna surnud tsoone, kus puudub elutegevus. Mõnede uuringute järgi saame väga suure osa toksilistest ainetest just kaladest.
Läänemerd ei päästa ka looduslik veevahetus, mis võtab aega 25–30 aastat. Rääkimata sellest, et reostuse kogus maailmameres sellega ei vähene.
/nginx/o/2022/12/07/15008290t1h290f.jpg)
Rohkem kui 30 aastat tagasi ühendas kõigi Läänemere-äärsete maade teadlasi ja uute keskkonnakaitsetehnoloogiate väljatöötajaid Baltic Eco nimeline liikumine. Liikumist koordineeris Rootsi Leiutajate Liit ning eesmärk oli Läänemere ja selle ääres asuvate maade keskkonnaseisundi parandamine. Osalesin nimetatud liikumises ja neli minu projekti väärisid rahvusvahelise komisjoni äramärkimist ja toetust. Lähtusin oma projektides sellest, et igasugusel heitmel on teatud energeetiline või tooraineline väärtus, mida saaks uuesti kasutada.
Nii Soomes kui ka Rootsis toodetakse kummaski ligikaudu 7–9 miljonit tonni tselluloosi aastas, mille kõrval on Eestisse kavandatava tehase 0,5 miljoni tonnine maht väga väike.
On omaette pikem teema, miks Baltic Eco eri riikide bürokraatia ja riigiteadlaste koostöös summutati, aga Läänemeri on meile, selle ääres asuvate riikide elanikele ühine ning selle puhtus ühine mure.
Teame, kui suure osa annavad Läänemere reostamisse Soome puidurafineerimistehased, mille klooriühendeid sisaldavad heitveed jõuavad samuti Läänemerre. Nii Soomes kui ka Rootsis toodetakse kummaski ligikaudu 7–9 miljonit tonni tselluloosi aastas, mille kõrval on Eestisse kavandatava tehase 0,5 miljoni tonnine maht väga väike. Aga ka siit tuleb Läänemerele lisakoormus. Ja siis loeme uuringuid, mille järgi ületas dioksiinide tase Läänemere kaladel juba 2009. aastal Euroopa Liidu lubatud norme rohkem kui kaks korda.
Millal taastame toiduturvalisuse?
Olen aastakümneid oma töödega ja Eesti Väikesadamate Liidu juhatuse liikmena olnud seotud Läänemerega. Tean, kuidas me armastame merd, tean, kui palju vaeva on näinud meie rannaelanikud oma kalasadamate rajamisega.
Meie riik teeb suuri pingutusi meie kalavarude taastamiseks ning kalade koelmualade loomisel ja nende puhastamisel. Ja kõige selle juures võime süüa Läänemere kala ainult piiratud kogustes, ehk mõne lusikatäie nädalas.
Praktiliselt igat meie peret on puudutanud pahaloomuliste kasvajatega seotud haigused, mille hulk, sellega seonduv traagika ja ravikulud iga aastaga suurenevad. Miks me siis jätkame oma elukeskkonna hävitamist?