MAA JA RAHVAS ⟩ Peeter Kaasik: Kes olid metsavennad ja mis oli metsavendlus?

Maapealne Põrgupõhja punker Vigalas. Rekonstruktsioon algse punkri lähedal. Foto: Fb: Põrgupõhja Metsavenna Rada

Metsa ja inimese suhetest on viimasel ajal palju juttu olnud. Seetõttu oleks sobiv – eriti lähenevale talvele vastu vaadates, aga ka Ukrainale mõeldes – meenutada üht selle seose tahku, mis on meie ajalugu saatnud mäletamatutest aegadest saadik, kirjutab ajaloolane Peeter Kaasik. 

Metsavendlus kui nähtus tekkis ammu enne selle sõna käibeletulekut. Üldistavalt on tegemist traditsiooniga ennast erinevatel põhjustel pikemat aega kusagil põlismetsades, rabasaartel või ka koobastes varjata. Seda juhtus juba muinasajal, kui tuli otsida pelgupaika (siit «pelgur») rüüsteretkede eest. Sama tehti ka hiljem, sest kesk- ja uusaja sõjad olidki siinmail üldistavalt rüüstesõja iseloomuga.

Pärast 18. sajandi alguses toimunud Põhjasõda jäi Eesti territoorium ligi 200 aastaks suurtest sõdadest kõrvale. Küll hakati hiljemalt 19. sajandil kõnelema just metsavendadest (või metsarahvast, metsameestest vms), kuid seda mõnevõrra muutunud tähenduses. Nende all mõeldi riigi või mõisaga vastuollu läinud isikuid, kes end pikemat aega metsades ja soodes varjasid, näiteks ärakaranud talupojad ja nekrutikohustusest kõrvalehoidjaid. Muide, neid nimetati ka kaabakateks («kaapima», «kaabet tegema» – põgenema, jalga laskma), kuid see sõna omandas peagi halva tähenduse.