/nginx/o/2017/07/03/6852981t1he08b.jpg)
/nginx/o/2022/12/06/15007535t1h7e94.jpg)
- Võimude eest end varjanuid on olnud igal ajal ja iga rahva juures.
- Metsavendlus on saanud üldmõisteks ja ühtseks nähtuseks alles sovetiajal.
- Kuigi enamik metsavendi ei tegelenud aktiivse võitlusega, olid nad ometi aastaid selleks valmis.
Metsa ja inimese suhetest on viimasel ajal palju juttu olnud. Seetõttu oleks sobiv – eriti lähenevale talvele vastu vaadates, aga ka Ukrainale mõeldes – meenutada üht selle seose tahku, mis on meie ajalugu saatnud mäletamatutest aegadest saadik, kirjutab ajaloolane Peeter Kaasik.
Metsavendlus kui nähtus tekkis ammu enne selle sõna käibeletulekut. Üldistavalt on tegemist traditsiooniga ennast erinevatel põhjustel pikemat aega kusagil põlismetsades, rabasaartel või ka koobastes varjata. Seda juhtus juba muinasajal, kui tuli otsida pelgupaika (siit «pelgur») rüüsteretkede eest. Sama tehti ka hiljem, sest kesk- ja uusaja sõjad olidki siinmail üldistavalt rüüstesõja iseloomuga.
Pärast 18. sajandi alguses toimunud Põhjasõda jäi Eesti territoorium ligi 200 aastaks suurtest sõdadest kõrvale. Küll hakati hiljemalt 19. sajandil kõnelema just metsavendadest (või metsarahvast, metsameestest vms), kuid seda mõnevõrra muutunud tähenduses. Nende all mõeldi riigi või mõisaga vastuollu läinud isikuid, kes end pikemat aega metsades ja soodes varjasid, näiteks ärakaranud talupojad ja nekrutikohustusest kõrvalehoidjaid. Muide, neid nimetati ka kaabakateks («kaapima», «kaabet tegema» – põgenema, jalga laskma), kuid see sõna omandas peagi halva tähenduse.
Kirev galerii lindpriidest terroristideni
Niisiis võib laias laastus öelda, et meie metsavennad olid kas rüüstajate või võimu eest varjunud inimesed. Eesmärgiks polnud vabadusvõitlus, vaid tegu oli eelkõige enda elu ja vabaduse päästmisega. Sellega võisid kaasneda ka kuriteod elatise hankimiseks, millele mõnikord lisandus teatud romantiline oreool. Näiteks 19. sajandi teise poole lindprii Rummu Jüri on vähemalt tagantjärele pigem positiivne kangelane. Vastakaid arvamusi tekitab kindlasti 20. sajandi lõpu vendade Voitkade varjamislugu, kus piir kriminaalsete tegude ja romantiseeritud lindpriielu vahel on õhkõrn.
Mõistagi tegutsesid iga võimu ajal veel ka päris röövlijõugud, kuid neid ma siinkohal metsavendade alla ei liigitaks. Küll nimetaks veel üht selle sõna kasutust. Nimelt on mõnikord tagantjärele mõnevõrra meelevaldselt metsavendadeks nimetatud ka 16. sajandi Liivi sõja aegset Ivo Schenkenbergi salka, keda omal ajal hüüti «Hannibali rahvaks». Kui kasutada tänapäevaseid termineid, siis harrastas Schenkenberg n-ö ebakonventsionaalset sõjapidamisviisi, mida nüüd tuntakse erinevate nimede all: partisanisõda, sissisõda, geriljasõda jm. «Ebakonventsionaalne» viitab vastuoludele rahvusvahelise sõjaõiguse konventsioonidega. Väga üldistavalt on tegemist relvastatud eraisikute gruppide, paramilitaarsete või irregulaarsete formeeringutega, mille taktika on vastase kurnamine varitsuste, sabotaaži, diversiooni, terrori jms teel. Iseloomustavaks on äkkrünnaku taktika ja suur liikuvus, kokkupõrgetest suuremate regulaarvägede üksustega hoidutakse. Seoses taktika iseärasustega jäävad osalised tihtipeale «võitleja» määratluse alt välja või siis halli alasse.
/nginx/o/2022/12/06/15007537t1hd43c.jpg)
Kuid hinnangud sõltuvad mõistagi ka lõpptulemusest. Kui kaotad, siis oledki tihtipeale «mässaja» või «bandiit». Sõltub ka hinnangu andjast. Valitsusjõududele bandiit, teistele mitte, sest võitlust okupandi või ebainimliku režiimi vastu näeb lihtrahvas tavaliselt positiivsena. Kuid teiselt poolt ei pruugi äärmuslikest ideoloogiatest tulenevad vastupanuvormid või igat masti «pühasõdalased» ilmarahva silmis lõpptulemusest sõltumata üldse positiivsed olla. Siin ei pruugi rahu ega üksmeelt tuua isegi aeg, hinnangud jäävadki erinevaks. Tegemist on emotsionaalse teemaga ja vastupanuvõitluse puhul tuleb seda alati silmas pidada, sest emotsioonid viivad tihtipeale liialdustesse nii ühelt kui teiselt poolt ja nii kaasaegseid kui järelpõlvi.
Kuperjanovlased nimetasid end ise partisanideks
Kui tulla tagasi mõistete juurde, siis termin «partisan» oli Eestis kasutusel ilmselt juba varauusajal («pardiajajad», mis tähendas pigem marodööre), aga päris kindlasti Vabadussõja ajal. Näiteks kuulsusrikka Kuperjanovi pataljoni algne nimi oli «partisanide salk»; see hakkas formeeruma 1918. aastal Saksa okupatsiooni ajal. Vabadussõja alguses võib kuperjanovlaste puhul näha ilmset partisanisõja taktika kasutamist: väikeste salkade kiired ja ootamatud löögid kaugel vaenlase tagalas. Ka oli «partisani» mõiste laialt kasutusel 1941. aasta Suvesõjas. Viimane on omakorda üldistav termin, mis markeerib eestlaste relvastatud vastupanu (ülestõusu) sovetivõimu vastu 1941. aasta suvel, kui Saksamaa oli NSV Liidule sõja kuulutanud.
«Metsavend» ja «metsavendlus» ei olnud Suvesõja ajal sugugi üldlevinud sõnad, vaid kasutusel kõrvuti nimetustega «partisan» ja «partisaanlus», aga ka «roheline rügement», «roheline kaardivägi», «võsapataljon» jpm. Üldlevinuks muutus «metsavend» alles 1942. aastal. Tegemist oli ideoloogilise küsimusega, tarvis oli eesti vastupanuvõitlejaid eristada punapartisanidest ja Nõukogude tagalast saadetud diversantidest. Kusjuures Saksa okupatsioonivõimud keelasid kommunistlikke partisane/diversante isegi partisanideks nimetada, tuli öelda «bandiit», mis tuleb itaalia keelest ja tähendab relvastatud röövlit või kitsamalt teeröövlite jõugu liiget.
Üldlevinuks muutus metsavend alles 1942. aastal. Tarvis oli eesti vastupanuvõitlejaid eristada punapartisanidest ja Nõukogude tagalast saadetud diversantidest.
Teise maailmasõja ajal ja järel kutsus sovetlik leksika ka eesti metsavendi mõistagi just bandiitideks. Ühelt poolt sõimusõna, teiselt poolt õigustermin, mis õigustas metsavendade julma kohtlemist. Kusjuures ainuüksi enda varjamist (või varjaja abistamist) vaadeldi poliitilise vastupanuaktina, mis eristus aktiivsest relvastatud vastupanust vaid pooltoonides ja sedagi pigem julgeolekuasutuste sisemises asjaajamises, eristamaks teatud määral kes on kes. Sellest ka selge eristus kriminaalse ja poliitilise banditismi vahel, samuti raskusastmete jada: bandiit-terrorist – bandiit – relvastatud illegaal – illegaal – bandiidi abistaja. Lisandusid kompromiteerivad materjalid inimese tegevuse kohta Eesti Vabariigi ja Saksa okupatsiooni ajal. Tegevus «kodanlik-natsionalismi skaalal» oli karistuse määramisel kohati olulisemgi kui «banditismi skaalal». Kõigist neist klassifikatsioonidest hoolimata ei selgita sovetlik asjaajamine metsavendluse olemust, vaid on peaasjalikult ühe poole ideoloogiline kõverpeegeldus.
Teise maailmasõja järel «metsavenna» kui mõiste ja sõna elukäik jätkus. Seda nimetust kasutasid jutumärkides, kuid halvustava tooniga ka sovetlikud julgeolekuorganid. Üllatuslikult ka nähtuse üldnimena, mis viitab sellele, et metsavendlust nähti kohati millegi terviklikuna. Asjaolu, et «metsavend» sõja ajal üldmõisteks kujunes, jättis endast samas maha semantilise miini ega võimalda nüüd tihtipeale passiivsete varjajate ja vastupanuvõitlejate eristamist. Esmapilgul polegi sel ehk suurt tähtsust, kuid probleem tekib ajalooliste üldistuskatsetega. Ühtesulamise tagajärjel nähakse ja kirjeldatakse metsavendi enamasti ühtse perena, kuid näited nende tegevuse kohta võetakse pigem erandjuhtumitest, mis ei iseloomusta metsavendluse olemust laiemalt.
/nginx/o/2022/12/06/15007539t1hf17d.jpg)
Seetõttu visandan asja olemuse mõistmiseks keskmise metsavenna portree aastast 1947. Ta oli sündinud 1915. aastal taluperes. Kuulus Saksa okupatsiooni ajal Omakaitsesse ning 1944. aastal mobiliseeriti Saksa armeesse. Jõudnud rindelt tagasi kodukülla, elas mõnda aega poollegaalselt. Varjama hakkas end 1944. aasta lõpupoole, kui oli saanud Punaarmee mobilisatsioonikutse. Ta oli küll relvastatud vintpüssi ja mõne padruniga, kuid aktiivset vastupanu ei osutanud ning vastupanuvõitlejaks end ei pidanud. Olude muutudes ta seda samas ka ei välistanud, seniks oli pigem äraootaval seisukohal. Varjas end koos ühe saatusekaaslasega vaheldumisi vanemate majapidamises ja selle lähedale metsa ehitatud punkris. Oli põgusaid kontakte teiste metsavendadega, kuid tihedamaid sidemeid sisse ei seatud. Kodukülas liikusid kuuldused, et ta piirkonnas end varjab, ja agentuuri kaudu jõudsid need julgeolekuorganiteni. Kuna tegevus polnud ülemäära aktiivne, siis väga järjekindlalt teda taga ei otsitud, küll korraldati vanemate majapidamises paar korda läbiotsimine ja kodust ta lõpuks kätte saadigi.
Metsavend valmistus tulevaseks sõjaks
Võttes aluseks selle koondkuju, siis võiks öelda, et sõjajärgne metsavendlus oli enamasti passiivne ja väheorganiseeritud ning kogu metsavendluse lugu hõlmab tuhandeid üksteisega väheseotud üksiklugusid. Sõja ajal ja järel ei kujunenud Eestis välja keskset vastupanuorganisatsiooni (või piirkondlikke organisatsioone). Kuigi oli katseid neid moodustada, õnnestus Nõukogude julgeolekuorganitel tõsisem organiseerumine ära hoida. Mõistagi puhuti selle käigus ka väiksemad organiseerumiskatsed suurejoonelisteks vandenõudeks, mille niidid viivad piiri taha.
Kui tahame olla täpsed, ei saa metsavendlust selles kontekstis kasutada üldmõistena relvastatud vastupanuliikumise kohta, rääkimata veel partisanisõjast. Aktiivne relvastatud vastupanu hõlmas metsavendade üldarvust maksimaalselt veerandit, sõltuvalt sellest, mis on aktiivsuse kriteeriumid. Tegevus oli hajutatud ning metsavennad ei kontrollinud suuremaid territooriume. Seega puudus neil sõjandusterminoloogiast laenatud mõistena «tagala sügavus» ehk reeglina olid metsavennad sõltuvad oma legaalselt elavatest abistajatest.
/nginx/o/2022/12/06/15007538t1h50ab.jpg)
Vastupanupotentsiaal oli kindlasti märkimisväärne, kuid vähene organiseeritus ja soov säästa oma abistajaid ebameeldivustest piirasid aktiivset tegevust. Võiks aga küsida, kas sovetivõim nägi metsavendades eksistentsiaalset ohtu. Kui ideoloogilised silmamoondused välja jätta, siis kindlast nähti neis suurt takistust sovetiseerimisele, kuid vaevalt suuremat ohtu võimu enda püsimisele. Jõud olid liialt ebavõrdsed ja põhimõttelise muudatuse oleks saanud tuua vaid väline tegur (nagu sakslased Suvesõja ajal).
Rahva üldine arvamus oli pigem selline, et Eesti vabanemine saab tulla vaid välise sõjalise sekkumise korral ja seniks tuleb oma jõudu säästa. Kokkuvõttes, keskmine metsavend valmistus aastaid kas teadlikult või teadmatult tulevaseks sõjaks, mida küll ei puhkenudki, ja Eesti vabanes sovetiikkest hoopis rahumeelsemal teel. Ent metsavendade olemasolu ja visadus aitasid asjade sellisele lahendusele kahtlemata kaudselt kaasa.