MAA JA RAHVAS ⟩ Lauri Vahtre: Silmapiiri poole sirutuvad rööpad

Fookuse toimetaja Lauri Vahtre. Foto: Sander Ilvest

• Raudtee on loodud ühendama, mitte lahutama.
• Rail Balticust pole vaja maalida tonti, millega «iga arukas inimene» sõdima peaks.
• Arukaid inimesi leidub nii RB pooldajate kui vastaste hulgas.

Laia maailma võis vanasti minna jala nagu Kristjan Jaak Peterson, laevaga nagu lord Byron, postitõllaga nagu Katariina II ja rongiga nagu Ivo Linna. Aga Petersone oli vähe, lord Byroneid ja keisrinnasid samuti. Lihtinimestel polnud ­sedasorti lõbustusteks enamasti põhjust, aega ega raha. Olukord muutus 19. sajandil, kui tulid kaks tähtsat asja: petrooleumilamp ja rong. Esimene tõi valguse, teine kauguse, mis hakkas nüüd ahvatlema juba paljusid, kirjutab Fookuse toimetaja Lauri Vahtre. 

Sestpeale on silmapiiri poole sirutuvad raudteerööpad inspireerinud arvukaid luuletajaid, sest luuletajad armastavad kauguste kutset, see neid nii rahutuks teeb. Karl Martin Sinijärv on luuletaja. Ent kui luuletaja millestki räägib, siis pole tingimata tegu eluvõõra tundlemisega. Leidub luuletajaid, kes teavad väga hästi, kuidas polt mutri sisse käib. Neid tasub kuulata nagunii, aga miks mitte ka raudtee küsimuses. Koguni Rail Balticu küsimuses.

Raudtee on alati tundeid äratanud. Hetkega tekivad vastuolulised ­seosed. Kuskilt mälusopist kihutab välja kuri tulihobu, mis sirutub läbi Põhja-Ameerika ja toob indiaanlastele kaela viletsuse. Teisest sopist logisevad lagedale tapivagunid, et raudteekeelse sõimu saatel vedada vange ja küüditatuid Siberi otsatusse avarusse. Kuid on ka armas kitsarööpmeline tee, mis viib saare lapsi Tallinnast üldlaulupeolt Virtsu, et nad võiksid seal praamile minna ja üle mere sõita. On see kõigest tühi nostalgia, kadunud maailma viibe? Ei pruugi olla. Lõpuks sõidab kitsarööpmeline tänase päevani uhkelt Gulbene ja Aluksne vahet, kaks korda kuus koguni auruveduriga, millele on maalitud sinimustvalge lipp ja teade, et tegemist on Eesti Vabariigi omandusega. Mis oleks, kui ta tossutaks hoopis Eestis?

Kuni rööpaid ei olnud, ei sõitnud tõesti keegi. Hiljem, kui rööpad tagasi pandi ja koguni rong rööbastele, tulid millegipärast tagasi ka sõitjad.

Kunagi 1990ndail leidis suur ports Eesti poliitikuid, et raudtee on minevik, ja lasi rööpad üles võtta. Hiljem oli hea öelda, et milleks raudtee, kui sellega keegi ei sõida. Kuni rööpaid ei olnud, ei sõitnud tõesti keegi. Hiljem, kui rööpad tagasi pandi ja koguni rong rööbastele, tulid millegipärast tagasi ka sõitjad. Nii et kuuldused raudtee surmast on tugevasti liialdatud. Oleks minu teha, uuriksin tõsiselt võimalust taastada kitsarööpmeline raudtee Nõmmel, st kõrgel Nõmme luitel, mille järgi on nime saanud Mustamäe linnajagu. Tamm on alles. Näiteks Rahumäe surnuaed – Nõmme turg – suusahüppemägi – Glehni loss. Vähemalt nädalavahetuseti, kiirusega 30 km/h. Minu meelest täiesti suurepärane.

Muide, mis puutub Rail Balticusse, siis selliste suurte projektide puhul on alati mängus lugematu arv muutujaid, mille väärtust või koguni olemasolu pole võimalik täpselt välja rehkendada. Nende koostoimes muutub «määramatuse määr» juba väga suureks. Ma ei taha väita, et kalkulatsioone ei peaks üldse tegema. Vastupidi, neid tuleb teha palehigis, nii palju kui võimalik. Kuid olles need paberile pannud ja ritta seadnud, oleks aus öelda: siit edasi tuleb tundmatu maa, mille üle võivad otsustada üksnes selgeltnägijad, ja kes meist on selgeltnägija, selgub alati alles tagantjärele. Ka Las Vegas oleks pidanud keset kõrbe kiirelt põhja kõrbema ja esimesed märgid näitasid, et nii ka läheb. Kuid ei läinud.

Suured skandaalid saatsid Panama kanali ehitust, ettevõtmine läks esimesel katsel koguni pankrotti, aga nüüd kavandatakse juba teise kanali ehitust. Samas teab ajalugu muidugi rohkelt ka neid suurüritusi, mis läksid kõigist julgustavatest eeldustest hoolimata tõepoolest tühja. Kasvõi Peeter Suure merekindlus.

Mis puutub Rail Balticusse, siis selliste suurte projektide puhul on alati mängus lugematu arv muutujaid, mille väärtust või koguni olemasolu pole võimalik täpselt välja rehkendada.

Seepärast tasub suhtuda ettevaatlikult ekspertidesse, kes väidavad, et nemad on kõik läbi arvutanud ja teavad öelda, et jalgpalli MMi võidab just «see» võistkond, et hipodroomil traavib esikohale just «see» hobune või et Rail Baltic ei hakka mingil juhul tööle ja «kõik arukad inimesed» on sellest ammu aru saanud. Et pole kaupa, pole inimesi, pole põhjust. Kogu infokülluse kiuste pole neid asju võimalik surmkindlalt välja arvutada. Ja alati leidub arukaid inimesi ka nende hulgas, kes arvavad teisiti.

Kõige selle taustal on väga sümpaatne, kui keegi ütleb ausalt, et ta kindlalt küll ei tea, aga tal on tunne, et… Millest tunne tekib? Teadmistest ja isiklikest kogemustest. Mäletan hästi 1980ndate lõppu ehk laulvat revolutsiooni, kui leidus massiliselt ­eksperte, kes olid võimelised tabelite ja graafikute abil ära tõestama, et Eesti ei saa mingil juhul vabaks ja Eesti Vabariigi taastamine on lapsik unistus, kui mitte loll illusioon. Kuidas asi tegelikult läks, seda me teame.

Iga suur investeering on risk. See lihtsalt on nii.