MAA JA RAHVAS ⟩ Lauri Vahtre: Silmapiiri poole sirutuvad rööpad

Fookuse toimetaja Lauri Vahtre. Foto: Sander Ilvest

Laia maailma võis vanasti minna jala nagu Kristjan Jaak Peterson, laevaga nagu lord Byron, postitõllaga nagu Katariina II ja rongiga nagu Ivo Linna. Aga Petersone oli vähe, lord Byroneid ja keisrinnasid samuti. Lihtinimestel polnud ­sedasorti lõbustusteks enamasti põhjust, aega ega raha. Olukord muutus 19. sajandil, kui tulid kaks tähtsat asja: petrooleumilamp ja rong. Esimene tõi valguse, teine kauguse, mis hakkas nüüd ahvatlema juba paljusid, kirjutab Fookuse toimetaja Lauri Vahtre. 

Sestpeale on silmapiiri poole sirutuvad raudteerööpad inspireerinud arvukaid luuletajaid, sest luuletajad armastavad kauguste kutset, see neid nii rahutuks teeb. Karl Martin Sinijärv on luuletaja. Ent kui luuletaja millestki räägib, siis pole tingimata tegu eluvõõra tundlemisega. Leidub luuletajaid, kes teavad väga hästi, kuidas polt mutri sisse käib. Neid tasub kuulata nagunii, aga miks mitte ka raudtee küsimuses. Koguni Rail Balticu küsimuses.

Raudtee on alati tundeid äratanud. Hetkega tekivad vastuolulised ­seosed. Kuskilt mälusopist kihutab välja kuri tulihobu, mis sirutub läbi Põhja-Ameerika ja toob indiaanlastele kaela viletsuse. Teisest sopist logisevad lagedale tapivagunid, et raudteekeelse sõimu saatel vedada vange ja küüditatuid Siberi otsatusse avarusse. Kuid on ka armas kitsarööpmeline tee, mis viib saare lapsi Tallinnast üldlaulupeolt Virtsu, et nad võiksid seal praamile minna ja üle mere sõita. On see kõigest tühi nostalgia, kadunud maailma viibe? Ei pruugi olla. Lõpuks sõidab kitsarööpmeline tänase päevani uhkelt Gulbene ja Aluksne vahet, kaks korda kuus koguni auruveduriga, millele on maalitud sinimustvalge lipp ja teade, et tegemist on Eesti Vabariigi omandusega. Mis oleks, kui ta tossutaks hoopis Eestis?