MAA JA RAHVAS ⟩ Karl Martin Sinijärv: Rail Balticust kõhutunde põhjal, soomusrongideta

Raudteejaam võib olla ka linna ehe. Nii on see Helsingis, nii on see ka Tartus. Foto: Kristjan Teedema

Lugesin kunagi head seletust selle kohta, mis asi on see niinimetet kõhutunne. Tunne, millele tuginedes sünnib enamik me igapäevaseid otsuseid, sealseas olulisi. Kui me lihtsalt teeme nõnda ja mitte teisiti, ent ei sõnasta küsimust, ei mõtle seda üksipulgi läbi, me otsustame lambist ning suuremalt jaolt õigesti. Mis see on? Miks me nii teeme?

Parim sõnastus, milleni jõudsin, kõlas umbes nõnda, et kõhutunne on alateadlik, automaatne, välkkiire lahendus, mille aju pakub senise elukogemuse põhjal. Tõepoolest, kui inimaju nõnda talitada ei suudaks, oleks me liik ammu kadunud või jäänud reflekside tasandile toppama. Oluline on siinkohal muidugi «senise elukogemuse põhjal». Sõltuvalt elukeskkonnast ja kultuuritaustast on kõhutunne kahtlemata inimrühmiti erinev. Sõltuvalt ka elualast ja -kohast. Kodukandis ei mõtle keegi teadlikult, kuhu ta läheb, ta lihtsalt jõuab kohale, kui ka hoopis muude asjade üle kulgemise ajal arutles. Võõramas linnaosas või linnas, saati veel võõral maal või mandril on kogu aeg natuke mõelda vaja. Kaarti ja reisijuhti uurida. Võõral maal on päev väsitav isegi siis, kui justkui mitte midagi ei tee, lihtsalt jalutad ringi. Sest tahes-tahtmata sisestub silmade kaudu nii palju uut visuaalset informatsiooni, et aju peab sellega toime tulema. Inimene väsib. Kõht läheb kiiremini tühjaks. Energiat on rohkem tarvis. Kõhutunne ei toimi. Ja nii edasi.

Kõhutunne ei tule laest, vaid kogemusest