MAA JA RAHVAS ⟩ Lauri Vahtre: Teoreetikud on hädas tegelikkusega

Lauri Vahtre Foto: Sander Ilvest

Rahvus ja rahvustunded, natsionalism ja patriotism on nähtused, mis valmistavad peavalu õige paljudele. Seda nii praktiliselt kui teoreetiliselt, sünnitades väga erinevaid reaktsioone – taas nii praktikas kui teoorias. Mõnikord on need reaktsioonid masendavad, mõnikord koomilised, kirjutab Fookuse toimetaja Lauri Vahtre. 

Sageli on suhtumine lausa neurootiline ja sellel tõvel on kaks peamist allikat. Esiteks Karl Marxi õpetus, mis jaotas omaaegse lääne ühiskonna klassideks ja kuulutas kogu teadaoleva ajaloo klassivõitluse ajalooks. Rahvused osutusid selle teooria jaoks segavaks nähtuseks, ja mitte ainult paberil, vaid ka poliitikas ja lahingutandreil. Näiteks oli eesti rahvuslusel täiesti tähelepanuväärne roll maailmarevolutsiooni ärahoidmisel aastail 1918–1920. Rahvuslusest pimestatud, nõrga klassiteadvusega inimesed hakkasid vastu sõbraliku Punaarmee hordidele, kes soovisid üksnes kodanlasi ja nende käsilasi mõrvata, nende vara röövida ning õiglast ühiskonda rajada. Tulemus – Punaarmee ei jõudnud Preisimaani.

Teisest maailmasõjast saadik kõlab sõna «natsionalism» kurjakuulutavalt ja seda kuuldes hakkavad progressiivsed õpetlased varmalt viirastusi nägema.