/nginx/o/2022/01/06/14295667t1hf511.jpg)
/nginx/o/2022/11/20/14973224t1hdfc3.jpg)
Kuivõrd õhuruumis toimuvate sõjaliste intsidentide uurimine võib olla keeruline, tuleks hoiduda järeldustega kiirustamisest. Ühtlasi näitas eelmine nädal, et NATO kollektiivkaitses puudub automatism ja see on hea, kirjutab toimetaja Meelis Oidsalu.
Eelmise nädala teisipäeval, kui meediasse ilmus uudis Poolat tabanud kahest raketist, sain sõbralt sõnumi: «Mis nüüd saab, kas nüüd tuleb artikkel viis ja sõda?» Oli ju Ameerika Ühendriikide president Joe Biden 26. märtsi avalduses kinnitanud, et Ameerika Ühendriikidel on «NATO artikkel viie järgi püha kohustus kaitsta NATO territooriumi iga tolli kollektiivkaitse kogu jõuga».
Arusaadavatel põhjustel mõistsid paljud Bideni avaldust selge sõjaaegse «punase joone» kehtestamisena agressioonisõda pidava Venemaa suhtes. Joone, mille ületamisele järgneb automaatselt NATO sõjaline vasturünnak.
Õhuruumis suurel kiirusel või merel kaugel silmapiiri taga toimuvast ei jää sageli maha videopilti ega muid kvaliteetseid andmejälgi peale katkendliku punktirea radariekraanil.
Üllatavalt kiiresti pärast Poola raketitabamuse uudist tekkisid Eestis ühismeediasse tuntud (ka koalitsiooni)poliitikute ettepanekud, kuidas NATO võiks kiiresti, karmilt ja sõjakalt vastata. Et peaks jõustatama kollektiivkaitse automatism. On arusaadav, miks riigikokku kandideerivad poliitikud soovivad julgeolekuteemal pildis olla, ent mingi seni veel kehtinud ülemäärase rutakuse rekord siiski ületati.
Õhuruumi intsidente on kaunis keerukas uurida
Õhu- ja meresõda iseloomustab maismaal tekkivate olukordadega võrreldes suurem hägusus ja väiksem tuvastatavus. Seetõttu tasub õhu- ja mereolukordade puhul kollektiivkaitse automatismi väärtustamisega ettevaatlik olla. Õhuruumis suurel kiirusel või merel kaugel silmapiiri taga toimuvast ei jää sageli maha videopilti ega muid kvaliteetseid andmejälgi peale katkendliku punktirea radariekraanil. Rahvusvahelist koostööd eeldavate uurimiste puhul tuleb arvesse võtta ka tõlkeprobleeme (nii keelelisi kui ka õiguskultuurilisi).
2018. aastal tulistas Hispaania õhujõudude hävitaja Eesti õhuruumis harjutuste käigus kogemata välja päris õhk-õhk-tüüpi raketi. Seda intsidenti uurinud komisjon pidi uurimise põhihüpoteesi vahetama kolmel korral.
/nginx/o/2022/11/20/14973226t1h77a4.jpg)
Kõigile, kes möödunud teisipäeval sõja kontrollimatut eskalatsiooni kartsid, võib lohutuseks öelda, et sõjad üldjuhul on teadlik otsus, need ei alga juhuslikult ega automaatselt. Ka NATO kollektiivkaitselepingu käivitamises puudub õiguslik automatism. Isegi siis, kui 2001. aastal Ameerika Ühendriikides rünnati kaksiktorne, tegi Põhja-Atlandi Nõukogu (NATO suursaadikuid koondav keskne otsustuskogu, mida juhib peasekretär) eraldi otsuse artikkel viie kasutamiseks. Oleks olnud täiesti mõeldav, et seda otsust ei tehta, et Ühendriigid paari liitlasega annavad sõjalise vastuse ja NATOt ei kaasata. Alliansi sõjamasin ei lähe ise käima või kui see ka vahel harva episoodiliselt juhtub, siis astuvad valitsused samme eskalatsiooni kontrolli alla saamiseks.
Näiteks võib tuua 2015. aastal toimunud kokkupõrke NATO liikmesriigi Türgi ja Venemaa vahel, kus Türgi armee õhukaitse lasi alla venelaste hävituslennuki, mille piloot hukkus. Türgi õhukaitse lasu küll tingis väidetavalt automatism (jõu kasutamise reeglid näevad tavaliselt ette ka need olukorrad, milles lasu sooritamiseks pole vaja valitsuse korraldust), ent mõlema riigi tsiviiljuhtkond võttis olukorra juhtimise kiiresti üle ning raketilasule ei järgnenud Venemaa vasturünnakut.
Ka Eesti peaminister Kaja Kallas oli vahetult enne NATO tippkohtumist Madridis Balti kollektiivkaitseplaani kritiseerides harvanähtavalt järsk.
Türgi palus toona liitlastelt NATO artikkel nelja konsultatsioonide alustamist ning nende tulemusel liikusid Türgi-Süüria piirile NATO territooriumit kaitsma muu hulgas Hollandi ja Saksamaa Patriot-õhutõrjesüsteemid.
Kollektiivkaitselistest õhuintsidentidest kõneldes ei saa mööda ka 15. septembrist 2005, mil NATO liikmesriigi Leedu territooriumile (50 kilomeetri kaugusele Kaunasest) kukkus Vene hävitaja Su-27. See lennuk viibis NATO õhuruumis ilma loata. Ka siis ei järgnenud automaatset sõjalist vastust.
Riigipeade sõjasõnumidki tulevad poliitilised
Kollektiivkaitse päästikute liigne tundlikkus ja automaatne rakendumine kasvataks soovimatu sõja ohtu. NATO on organisatsioon, mitte automaat. Üsna tihti tuleb riikide vahel ette ka rahuaegseid arusaamatusi ja nende põhjuseid on vaja tihti pika uurimise käigus klaarida.
/nginx/o/2022/11/20/14973225t1h76ec.jpg)
Mis puutub Joe Bideni 26. märtsi «punasesse joonde», siis iseenesest teeb murelikuks asjaolu, et Ameerika Ühendriikide riigipea on NATO kollektiivkaitse kehtivust selle sõja ajal üldse nii palju jutuks võtnud. Ja mitte ainult tema: ka Eesti peaminister Kaja Kallas oli vahetult enne NATO tippkohtumist Madridis Balti kollektiivkaitseplaani kritiseerides harvanähtavalt järsk. Vene-Ukraina sõda pakub Eesti avalikkusele ühtlasi kollektiivkaitseteadlikkuse teritamise võimalust.
Kokkuvõttes tuleb aga nii Ameerika Ühendriikide kui ka Eesti poliitikute sõjaaegseid avaldusi lugeda samas võtmes kui muud poliitkommunikatsiooni: tegemist on äärmuseni lihtsustatud lausetega, mille peamine eesmärk ei ole anda informatsiooni, vaid vastata avalikkuse jaoks hetkel aktuaalsetele emotsionaalsetele vajadustele.