MAA JA RAHVAS ⟩ Lauri Vahtre: Pole vaja sõda kuni viimase põlvepikkuse kuuseistikuni

Fookuse toimetaja Lauri Vahtre. Foto: Tairo Lutter

Kõigepealt tahan lugejale soovitada: rahu, ainult rahu. Siin ei käi võitlus a) metsa kaitsjate ja b) metsa hävitajate vahel, vähemalt mitte selles veerus, kirjutab Fookuse toimetaja Lauri Vahtre. 

Siin käib vaidlus selle üle, kuidas toimida Eesti metsadega, nii et metsad oleksid ilusad, elurikkad, seoksid süsinikku ja rahuldaksid meie kirge metsahäälte, metsarahu ja metsailu järele, aga annaksid ka kõigile kasulikku puitu ning muid metsasaadusi. On väga vale esitada küsimus viisil: kas loodus või majandus? Või: kas elurikkus või kasu? Need vastandused ajavad tülli inimesi ja ideid, mis üksteist tegelikult ei välista. Pigem vastupidi, metsandusest võib leida üllatavalt palju olukordi ja lahendusi, kus hästi korraldatud majandus mitte ei toimi looduse ega elurikkuse arvel, vaid pigem toetab neid.

Selleks on muidugi vaja näha toda kuulsat «suurt pilti», mida alatihti meenutatakse. Paraku ei jõua me kuskile, kui seda teha näiteks nii: «Bioloogia, ökoloogia on metsandusele alusteadusteks. See on objektiivne reaalsus. See ei pruugi meeldida, kuid nii ta on.» Tõde, aga mitte kogu tõde. Metsandus on ikkagi inimtegevus, aga inimene, ehkki looduse osa, käitub ülejäänud loodusest erinevalt. Tal on omad teadmised ja tahtmised ning paraku ka võimalused. Näha inimeses üksnes looduse teenindajat – see võib sobida mõne usundiga, aga metsanduse optimeerimisel sellest abi ei ole. Inimese vajadusi ja omapära tuleb ikkagi arvestada. Mõttetu on konstrueerida ökoloogiliselt optimaalset metsandust, mida ükski ühiskond ellu viima ei hakka.