MAA JA RAHVAS ⟩ Mart Laar: Libamälukohad on ausambad valele

Tartu vabastamise lahingu (Vabadussõjas 1919) taastatud monument. Sama koha peale üritas nõukogude võim «tekitada» Hans Heidemanni hauda, et hävitada ehe mälestus ja asendada see valemälestusega. Foto: Margus Ansu

On öeldud, et mälu on nagu õhuke kardin, mis lahutab meid kaduvikust. Nii võib see tõesti olla. Isegi kultussarja «Troonide mäng» viimasel hooajal tõusid just mälu ja katse seda kustutada saatuslikku vastasseisu, olemise ja mitteolemise keskmesse. Kuni mäletame või kuni meid mäletatakse, oleme olemas, kirjutab endine peaminister ja Eesti Panga nõukogu esimees Mart Laar (Isamaa).

Kollektiivse mälu korrastamisele aitavad kaasa mälukohtadeks kutsutud tugipunktid (lieux de memoire). Mälukohad on emotsionaalselt, sotsiaalselt või ajalooliselt laetud kohad, mille külge mälu haakub. Mälukohad võivad olla materiaalsed, nagu konkreetsed kohad, rajatised, mälestussambad, esemed vms, aga ka vaimsed, nagu väärtused, legendid, müüdid. Pierre Nora on Prantsuse mälukohtadena esitanud näiteks nii Reimsi katedraali kui Karl Suure ja Jeanne d’Arci, Versailles’ kõrval trikoloori, Tour de France’i, «​Marseljeesi» ja Verduni. Pole olemas õigeid ega valesid mälukohti, nad tekivad ise sajandite jooksul, neid on praktiliselt võimatu esile kutsuda, kuigi seda on mõnel pool lausa meeleheitlikult üritatud. Mälupaigad peavad ajaproovile vastu pidama. Suhteliselt rahuliku südamega võime kinnitada, et tegemist on tõesti mälukohtadega, kui neid on üritatud kord või mitu mälust tõrjuda, kuid nad on ikka ja uuesti tuhast tõusnud. Mälukohad võivad kaduda või teiseneda, kui kaob neid sünnitanud keskkond või rahvas, aga ei pea.

Erinevalt Saksa- ja eriti Prantsusmaast ning mitmetest väiksematest Euroopa riikidest (Šveits, Taani, Belgia) on mälukohtade uurimine Eestis alles algjärgus. Seetõttu on asjakohane vaadelda nende juurde kuuluvaid nähtusi, nagu ebamälukohad ja libamälukohad.