Alustuseks tasub meenutada, kuidas Afganistani sõda algas. 11. septembril 2001 ründasid terroristid NATO liikmesriigi Ameerika Ühendriikide tsiviilelanikkonda, koos terroristidega hukkus 2996 inimest, vigastatuid oli üle 6000. Rünnaku eest võttis vastutuse rühmituse Al-Qaeda liider Osama bin Laden. Vähem kui 24 tundi hiljem kuulutas NATO välja ajaloos esimest korda «artikkel viie». 7. oktoobril samal aastal alustasid Ameerika Ühendriigid, Austraalia, Ühendkuningriik ja Afganistani Põhjaalliansi relvajõud operatsiooni Enduring Freedom (Kestev Vabadus) eesmärgiga hävitada Al-Qaeda võrgustik. See algselt välksõjana planeeritud operatsioon kestis kuni 2014. aastani, vahepeal – 2011. aasta mais – tapsid Ühendriikide eriväelased rühmituse juhi Osama bin Ladeni. Aastatel 2015–2022 jätkus operatsioon väiksemas mahus ja teise nime all – Freedom’s Sentinel ehk Vabaduse Valvur.
Ühelt poolt oli liitlastel 20 aastat, et Afganistani armeed üles ehitada. Teisalt takistasid seda mitmed tegurid. Lisaks korruptsioonile, narkomaaniale, seksuaalhälvetele ning ebalojaalsusele muretses Washington Afganistani armee ülesehitamise ja varustamise kulude pärast. Ameerika Ühendriikide National Defense University (NDU) teadur Thomas F. Lynch kirjutab oma 25. augustil Ameerika Ühendriikide militaarteadusajakirjas Parameters avaldatud artiklis, et Ameerika valitsus seadis Afganistani armee toetamisele kululae neli miljardit dollarit aastas. Kulude ohjeldamise huvides ei arendatud Afganistani armeel kunagi välja korralikku kaudtulevõimet ega õhutoetust, seda tagasid liitlased.