MAA JA RAHVAS ⟩ Lauri Vahtre: Maailm on lõpuks üks suur Medusa parv

Fookuse toimetaja Lauri Vahtre. Foto: Sander Ilvest

Et maailma rahvaarvu kõver varsti nii järsu jõnksu võib teha, nagu Peter Zeihan väidab, on midagi uut. Paneb maailma uue pilguga vaatama. Samas on tõsiasi, et kui kotist pikemat aega võtta rohkem kui sinna panna, siis saab kott tühjaks, juba ammu teada kõigile, kes pole täielikud uhhuud. Mingil põhjusel on läänemaailm ja Eesti avalikkus sealhulgas ilmutanud lausa tammsaarelikku visadust selle tõsiasja ignoreerimisel, kirjutab Fookuse toimetaja Lauri Vahtre.

Viimasel ajal ei piirduta isegi ignoreerimisega, vaid vihastatakse aktiivselt. Kui keegi julgeb rääkida iibest, siis on tegu noorte inimeste eneseväärikuse hirmsa solvamisega; rääkijad on tingimata mingid (pool)perverssed vanamehed, kelle mõtted viibivad pidevalt teki all; eriti rängalt solvab selline jutt aga naisi, kelle suveräänsus oma emaka üle on veel kaljukindlam kui Suurbritannia võim Gibraltaril.

Jah, me tahtsime vabadust ja vabadus on meile püha. Kui see kätkeb endas ka vabadust välja surra, siis tuleb sellise võimalusega arvestada. Õigupoolest on riik – kes õieti, ilmselt riigi valitud juhid? – peagi nõutu, sest olukord on ennenägematu. Nimelt ütleb põhiseaduse preambul, et Eesti riik on loodud tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri kestmise. Põhiseaduse koostajad pidasid sellega silmas, et tuleb luua tingimused, mis võimaldaksid rahval kesta – et riik oleks kaitstud ja nii hästi korraldatud, et saaks teha tööd, teenida, elada ja koolitada lapsi. Ainult et kellelgi ei tulnud vaid 30 aasta eest pähe küsida, mis saab siis, kui vajalikud tingimused on loodud, aga rahvas võtab sellegipoolest pähe välja surra. Lihtsalt ei saa lapsi, sest lapsed segavad. Kas riik peab hakkama sundviljastamist korraldama? Et, vaadake, te ei taha küll, aga peab – põhiseadus nõuab? Halb nali.