MAA JA RAHVAS ⟩ Lauri Vahtre: Kas me ootame ikka veel valget laeva?

Ajaloolane ja Fookuse toimetaja Lauri Vahtre. Foto: Sander Ilvest

Kas me üldse ootame? Vanasti ootasime küll. Üle keskea põlvkond mäletab veel hästi, kui suure südamevaluga sai oodatud näiteks 1970ndail või ammugi 1980ndail, kui tema mastitipp silmapiiri tagant juba paistma hakkas, kirjutab toimetaja Lauri Vahtre. 

Muidugi kuidas keegi. Mõni ei oodanud, sest ei huvitanud – mis paganama poliitika? Mõni ei oodanud, sest ei tahtnud – viimati läheb soe koht kaotsi. Mõni ei oodanud, sest ei julgenud – mõni KGB pärast, mõni kartes pettuda. Valge laev, see oli vaba Eesti ehk Eesti Vabariik ja see tundus nii utoopiline. Elus on niigi palju kibedust, milleks veel lapsikud unistused. Sama hästi võiks kuu peale tahta. Pigem piirduda väiksemate unistustega – näiteks mugavustega korter Mustamäel ja tutvused «Žiguli kandiga».

Kuid nagu kirjutab Peeter Kaasik, üsna paljud siiski ootasid. Ja «ootamine on väga tegevus» (P.-E. Rummo). Seda tunnistas tahtmatult ka meie ootamisest sügavalt häiritud nõukogude võim. Väntas kummalise punapropagandistliku filmi «Valge laev» (1971), mis pidi vaba Eesti naasmise lootust naeruvääristama, kuid andis sümbolile vaid uut jõudu ja kinkis ootajaile Uku Masingust inspireeritud (väidetavasti Arvi Siia) luuleread: