MAA JA RAHVAS ⟩ Lauri Vahtre: Madisepäeva lahing ei olnud lõpp

Varbola maalinna väravakäik, rajatud sellisel kujul alles pärast muistset vabadusvõitlust. Kuidas seda mõista? Ehk nii, et muinasaeg kestis mõnda aega ka pärast muinasaja lõppu. Foto: Anu Tähemaa/Wikimedia Commons

Eestlaste muistne vabadusvõitlus algas varem ja lõppes hiljem, kui oleme harjunud Läti Henriku kroonikale toetudes arvama. Ka ei olnud tulemus nii fataalselt kindel, nagu võiks tunduda, kirjutab Maa ja rahva toimetaja Lauri Vahtre. 

Ja eestlased (…) läkitasid käskjalgu igalepoole tervele Eestimaale ja kogusid üpris suure ning tugeva sõjaväe kokku. Nad asusid Palajõe äärde Sakalasse paigale. Nende juht ning vanem Lembitu kutsus kõik mehed kõigist maakondadest kokku. Ja nende juurde tulid ka niihästi rotaallased kui ka harjulased, nii virulased kui ka revalased, järvalased ning sakalased. (LH XXI:2)[1]

Kõik see toimus 805 aastat tagasi. 21. septembril 1217, apostel Matteuse päeval, jõuti muistse vabadusvõitluse suurima välilahinguni, mis teadupoolest lõppes eestlaste kaotusega. Seda kaotust on sageli peetud otsustavaks ja demoraliseerivaks, sest kroonikut uskudes oli tegu enam-vähem terve Eesti jõupingutusega. Kui sellest ei piisanud, ei piisanud ilmselt millestki ja tark olnuks asuda leebemaid alistumistingimusi välja kauplema, kuni mõõk veel käes.