:format(webp)/nginx/o/2020/04/01/13036103t1hc716.jpg)
/nginx/o/2022/09/14/14830797t1hc2de.jpg)
- Kriis ei tule mõne energia- või toormeliigi otsa lõppemisel, vaid nende hankemahtude kasvu kadudes
- Fossiilkütuste praegust osa globaalses energiasisendis pole võimalik praeguste tehnoloogiatega katta
- Taastuvenergiale ülemineku algne kontseptsioon nägi ette energiatarbe suurt koomaletõmbamist
Ajakirjandusest võib jääda mulje, nagu olnuks globaalse energiakriisi uus puhang 2021. aasta lõpul täielik üllatus. Toimuva olemus on siiski juba aastakümneid teada kõigile, kes on sellest teada soovinud, kirjutab ettevõtja ja publitsist Kaupo Vipp.
Mitmed 20. sajandi teadustööd prognoosisid, et kui tööstusajastul välja kujunenud tüüpilised arengud jätkuvad senisel kujul, jõuab inimkond ajavahemikus 2010–2050 energia- ja toormekriisini. See tingib majanduskasvu kadumise, järgneva finantssüsteemide kinnikiilumise ning edasi juba globaalsete tarneahelate lagunemise ja massirahutused. Tõenäoliselt kaasneb sellega (geo)poliitiline ebastabiilsus, mis kiirendab protsesse veelgi. Kokkuvõttes on tegemist globaalse üldkriisiga, mis lõpeb tööstustsivilisatsiooni kollapsiga.
Sellest vaatenurgast paistab käesolev kriisipuhang vaid järjekordne episood süsteemses üldkriisis, mille tuumpõhjuseks on asjaolu, et 19.–20. sajandil said kõik tsivilisatsiooni võtmesüsteemid rajatud pideva kasvu eeldusele. Majanduskasv on praegugi iga riigi enesestmõistetav siht. Kuid majandus saab kasvada vaid oma sisendiks oleva energia- ja toormesisendi kasvu arvelt ning planeedi lõplike ressursside taustal pole lõputu kasv lihtsalt võimalik. Nagu pole võimalik hajutada lõputult kasvavaid heitmekoguseid keskkonda, muutmata meie lõplikku planeeti elamiskõlbmatuks.
Kui ammutuskiirendus kaob
Juba 1950. aastatel taibati, et üldkriis ei käivitu mitte mõne olulise energia- või toormeliigi «otsa lõppemisel», vaid juba siis, kui kaob pidev kasv nende hankemahtudes. Geofüüsikud suutsid prognoosida meie tähtsaima energiasisendi nafta jõudmist globaalse tootmismaksimumini (nn naftatipuni) umbes 2010. aastate teiseks pooleks. Tegelikult jõuti konventsionaalse nafta tootmismahuga tipuplatoole 2005. aasta alguseks.
Tulemusena kasvas naftabarreli hind maailmaturul juba 2008. aastaks 150 dollari juurde, mispeale tähtsaima sisendi kitsikuses globaalmajandus langes seni vinduvasse finantskriisi ja arenenumad riigid takerdusid stagnatsiooni. Sest ilma naftast sõltuvate vedelkütuste külluseta ei suuda väljakujunenud süsteemis normaalselt toimida ei toormehanked, tööstustootmine, põllumajandus, transport, teenused ega miski muu. Samuti ei suuda seda alternatiivsete energiasisendite hankimine ega rohepöörde edendamine.
Puuduvat kasvu püüti veel 2019. aastani reanimeerida nn asenduskütuste toel. Kuid kildaõlide, pigiliivadest ja gaasist aetud sünteetiliste naftade, biokütuste, põlevkiviõlide jms asendajate arendused jäid kahjumlikeks nende viletsa energiasaagise, kõrge omahinna ning majanduses ilmnenud «uute seaduspärade» tõttu.
Uued seaduspärad
Nimelt jõudis arenenud riikide majandus 2008. aastast alates omamoodi klaaslaeni ja see tõsiasi ei sobitunud kuidagi uusklassikalise majanduskäsitluse kujutlustega makromajanduse seaduspäradest. Ökonomistid pidasid loomulikuks, et igale loodusest hangitavale toorme- või energiasisendile leiab turg ise nappuse puhul asendaja, mille kasutuselevõtuni viib nõudluse (loe: hinna) kasv koos tehnoloogiliste uuendustega. Kuid selgus, et vähemalt peamiste energiasisendite puhul ei taha see skeem toimida.
Naftanappus viis küll hinnatõusuni ja võimaldas alustada kallite naftaasendajate tootmist, kuid sisendite liigkõrgel püsiv hind keeras majanduse kasvupüüded languseks. Majanduslanguses aga kukkus nii nõudlus kui ka hind, muutes energiasisendid taas kättesaadavamaks, kuid igal uuel SKT kasvukatsel ületas hind taas kord majanduste taluvusvõime. Tsükkel algas jälle otsast peale – majandusaktiivsuse tõus – energiahindade tõus – uus kriis ja majanduslangus – energiahindade langus – uus majandusaktiivsuse tõus – uus energiahindade tõus – taas kriisipuhang jne.
Energiahinnad on liiga kõrged selleks, et tarbijad saaks majandustegevust edendada, samas liiga madalad hankijate tootmisbaasi arendamiseks.
Sellise ostsilleerimise tulemuseks oli energiasisendite nõudluse ja hindade äärmine volatiilsus. Kokkuvõttes on energiahinnad nüüd «Turu Nähtamatu Käe» hooleks jäetuna liiga kõrged selleks, et tarbijad saaks majandustegevust edendada, samas liiga madalad hankijate tootmisbaasi arendamiseks. Ebapiisavad investeeringud uutesse hankevõimalustesse tähendavad, et turgudel on oodata vaid jätkuvalt kasvavat nappust. Seda ka muude energia- ja toormesisendite osas, kuna need on paratamatult otseses sõltuvuses põhisisendist. Pole siis üllatav, et hiljutise auditi andmeil ulatuvad ka Euroopa Liidus fossiilkütuste toetused üle 55 miljardi euro aastas. Ning 15 riiki 27st kulutavad sellele kaugelt rohkem kui kõigi taastuvenergia liikide toetamisele kokku.
Suur (lisa)Raha
Finantskriisi alguses võtsid keskpangad globaalmajanduse kokkuvarisemise vältimiseks kasutusele «enneolematud meetmed». Alates 2008. aastast asuti deflatsioonisurvet tasakaalustama lisaraha paiskamisega rahaturgudele. (Tõsi, rahamassi kasvatamist nägi ainsa pääseteena kiirest kollapsist omal ajal juba Rooma impeerium, kuid neile tähendas see mitte lihtsalt imaginaarsete numbrite lisamist arvutisüsteemi, vaid müntide hulga suurendamist koos nende väärismetalli sisalduse vähendamisega. Mis viis kollapsini.)
Nüüdseks on kogu maailma rahamass umbes viiekordistunud, kuid arenenud majandustes on summaarne kasv puudunud juba 14 aastat ja Suure Raha omanikud on kimbatuses. Majanduskasvuta reaalmajandusse polnud ju mõtet investeerida. Sisuliselt negatiivsete intressimäärade tõttu ka mitte raha hoiustada või välja laenata.
Paaniliselt turvasadamat otsiv Suur Raha puhus möödaminnes õitsele näiteks idufirmanduse, mõnedki luksusbrändid, kunstioksjonid jms. Kuid enamik rahatrüki inflatsioonisurvest suubus börsidele. Seal suutis see kergitada kursid kõikide aegade kõige ülehinnatumaile tasemeile.
Raha- või rohepööre?
Nüüd on Suurele Rahale ootamatu turvasadama loonud rohepööre. Soositakse hiiglaslikke investeeringuid taastuvenergiate arendusse ning olemas on suur tõenäosus nende tasuvuseks, tänu kaetusele riiklike ja rahvusvaheliste programmide, lepete, toetuste ja soodustustega. Taastuvenergeetika on investoreile nagu uus nafta. Aga rohepöörde ettevõtmised ja asjaajamised kipuvad uute investeeringute tormijooksus pahatihti moonduma «rohepesuks». Nüüd avaldub see eelkõige mitte toormehangete ja tootmiste ökoloogiliseks valetamises (mis küll endiselt jätkub), vaid konkreetsete poliitikate, projektide või tegevuste info moonutamises, avalikkuse eest varjamises või lausa salastamises.
Rohepöörde ettevõtmised ja asjaajamised kipuvad uute investeeringute tormijooksus moonduma «rohepesuks».
Ka Eestis on pretsedente Suure Raha turvasadamaiks sobivate projektidega, nagu supertehased, hüperraudteed, megametsaraied või gigatuulikupargid. Tajudes elanikkonna kahtlevat või tõrjuvat hoiakut selliste gigantomaaniast pakatavate ja keskkonnahoiu mõttes väga küsitava väärtusega projektide suhtes, asutakse neid läbi suruma teavet moonutades ja jalgu jäänud kogukondadest jõuga üle rullides. Taastuvenergeetika teemal on meil laialt tuntud metsade massilise ahju ajamise mure koos sellise «roheenergia» kahjudega elurikkusele. Nagu anekdoodis, kus raiutakse metsa, et toota paberilehti loosungiga «Päästkem mets!». Võimsa rohepesu uusim laine on kaasnenud plaanidega täita Eesti merealad gigantsete tuuleelektri-tööstusparkidega.
Rohepöörde algideestik
Taastuvenergiaile ülemineku algne kontseptsioon seostus konsumerismi ja kasvumajanduse hülgamisega ning ökoloogilise tsivilisatsioonimudeli juurutamisega. See sisaldas muu hulgas mõistmist, et fossiilsele energiale rajatud külluseajastu lõppedes tuleb paratamatult loobuda ka tsentraliseeritud ja unifitseeritud energiavarustusest. Muutuvate oludega kohanemiseks peavad selle asendama hajutatud, lokaalsed, reeglina kohalike kogukondade ja väikeettevõtjate käitatavad energiatootmised, mis lähtuvad oma sisendite ja tootmisviiside valikus kohaliku elukeskkonna võimalustest ja vajadustest. Seejuures peeti enesestmõistetavaks, et energiatarbimist tuleb tohutult koomale tõmmata kõigil, kõiges ja kõikjal.
Taastuvenergiale ülemineku algne kontseptsioon nägi ette energiatarbe suurt koomaletõmbamist.
Algideestiku järgi pidanuks kogu rohepööre lähtuma n-ö rohujuure tasemelt, nagu kooperatiivselt edendatud taastuvenergia tootmised Põhjamaades. Eestis on sama lähenemist propageerinud Kaul Nurm (EVEA), pakkudes lisaks, et ulgumaise Suure Raha ja ärieliidi asemel võiksid rohepöördes turuosalisteks ja kasusaajateks olla tavalised Eesti inimesed, kogukonnad ja mikroettevõtted. Üldrahvaliku ühisprojekti tarbeks saaks Eesti ja Euroopa Liidu rahatrüki asemel emiteerida väärtpaberid, mis sarnaselt kunagiste EVPdega oleks Eesti elanike rohevautšerid või roheosakud. Neid saaks kasutada vaid rohepöördega seotud (eelistatult kogukondlikeks) investeeringuiks, nagu hoonete soojustamine, lokaalsete taastuvenergia- ja salvestusseadmete ehitus, osalus energiaühistuis, ringmajandusettevõtteis, keskkonnainvesteeringuis, ühiskasutatava elektriautonduse ning selle taristu arendustes jne.
Praeguste haavatavate tsentraliseeritud elektrivõrkude asemel keskendutaks hajali asuvale kohalikule tootmisele. Eestimaa päike ja tuul oleks kokkuvõttes kõigi Eesti elanike, mitte ainult ulgumaiste suurinvestorite rikkus. Nii saaks Eesti inimesed kindlustada lokaalset tulevikku globaalse energiakriisi vältimatu ja pöördumatu süvenemise eel. Rahval tekiks huvi teha endale asjad selgeks ja võimalus olla rohepöörde osalised nii selle kasudes kui ka kasinustes.
Rohepesupööre ja uuskolonialism
Tegelikkuses ei võimaldanud Eesti seadused veel hiljuti üldse mitte mingit energiaga seotud ühistulist tegevust. Kogu rohepööret on toimetatud selle algideede, taastuvenergia eripärade ja lokaalsete huvidega arvestamata. Esiplaanile on jäänud investorite huvid. Nii trügivadki hiigeltuuletööstused avamerelt ära, ranna lähedusse, kus investeering on kasumlikum.
/nginx/o/2022/09/14/14830798t1h4cc3.jpg)
Selline uuskolonialism võtab kasutusse pärismaalaste loodusvarad, vastutasuks rikub kalastuskohad, muudab võimatuks traditsiooniliste eluviisidega jätkamise, toob rannaasulateni tervist ohustava madalsagedusmüra ja visuaalse reostuse, hävitab randlaste kinnisvarahinnad, elutingimused ja tervise, nullib (loodus)turismi arendanud ettevõtjate kolme kümnendi töö, kiirendab ääremaadelt linnadesse migreerumist jne. Kasum koos toodetud särtsuga kaob muidugi piiri taha. Ja näib üsna loomulik, et tuuleparkide tulud privatiseeritakse, kuid nende kasutamiseks hädavajalike juhitavate tootmisvõimsuste kulud natsionaliseeritakse.
Just suurus loebki
Avaliku arvamuse rohepesemiseks ei häbeneta väita, et just need paljukordselt Eesti elektrivajadusi ületavad, globaalsele turule tootvad tuulepargid teevadki meie elektriarved väiksemaks ja tänu neile saame muretult oma senise elustandardiga jätkata. Meil pole selleks vaja muud kui lubada pisikese Eesti rannikumerre maailma suurimad meretuulepargid…
Näib üsna loomulik, et tuuleparkide tulud privatiseeritakse, kuid nende kasutamiseks hädavajalike juhitavate tootmisvõimsuste kulud natsionaliseeritakse.
Juba selline gigantomaaniast pakatav vastuolu peaks eestlastel häirekellad helisema panema. Tõepoolest tuleb meil fossiilkütustest loobuda. Kuid neid ei saa vahetada taastuvenergia vastu, loovutamata samas lõviosa senistest tarbimismahtudest ja harjumuslikust elukorraldusest. Fossiilkütuste 83-protsendilist osa globaalses energiasisendis pole võimalik senituntud tehnoloogiatega katta. Sellises mahus taastuvenergia seadmete jaoks pole lihtsalt võimalik planeedist vajalikes kogustes ressursse välja väänata. Isegi mitte sel juhul, kui me ei loe probleemiks planeedi ökosüsteemide totaalset hävitamist.
Olgu või teadmatusest, vastupidiste tehnoutoopiate levitamine on osa (kuri)tegevusest nimega rohepesu. Loosungi all «pärast meid tulgu või veeuputus» aitab see uuskolonialismil hävitada meie elukeskkonna. Selle ainsa, millele võiksime loota siis, kui linnadest saavad kollapsi käigus tõukekeskused ja igaühe ellujäämise eelduseks saab tema enese sisemine rohepööre. Et lootus säiliks, ei tohi Suure Raha mäslevale survele järele anda. Õnneks ei kesta see nüüd enam kaua.
SKT taseme suurim mõjutaja oli ESA 2010 metoodika juurutamine
/nginx/o/2022/09/14/14830800t1he550.png)
«Statistikatöö «ESA 2010 andmeedastusprogrammi juurutamine» (kood 21412) tulemusel avaldatakse ELi liikmesriikide rahvamajanduse arvepidamise revideeritud näitajad, mille koostamise aluseks on Euroopa rahvamajanduse arvepidamise süsteem (European System of National and Regional Accounts – ESA). See omakorda põhineb rahvusvahelisel rahvamajanduse arvepidamisel (System of National Accounts – SNA). Eelmised metoodikaversioonid olid välja töötatud 1990. aastatel. 2003. aastal otsustas Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, et seni kehtinud süsteemi on vaja uuendada. SNA muudatustega jõuti valmis 2008. aastal, misjärel alustati ESA 95 metoodika uuendamist. 2009. aasta lõpuks valmis muudetud metoodika esimene versioon ja 26. juunil 2013 avaldati Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteem ESA 2010, mis võeti vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 549/2013. 1. septembril 2014 hakkas seni kehtinud ESA 95 metoodika asemel kehtima ESA 2010.
8. septembril 2014 avaldas statistikaamet rahvamajanduse arvepidamise revideeritud aegread alates 2000. aastast. Revisjoni peamine eesmärk oli juurutada uus Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteem ESA 2010. Revideerimise käigus vaadati üle ka kõik eelmised arvestused, täiendati neid uute andmetega ja mõnel juhul täiustati arvestusmetoodikaid.
SKP taseme suurim mõjutaja oli ESA 2010 metoodika juurutamine. Eesti rahvamajanduse arvepidamises olid ESA 2010 olulisemad muudatused järgmised: teadus- ja arendustegevuse ning sõjaliste kulutuste käsitlemine investeeringuna, kahju- ja edasikindlustusnõuete erinev arvutamine, välismaale töötlemiseks saadetud kaubad ja kaupade vahendamine, üksuste klassifitseerimine, residendist ja mitteresidendist finantsinstitutsioonide vahelised kaudselt mõõdetavad finantsteenused (FISIM – Financial Intermediation Services Indirectly Measured), keskpanga toodangu arvestus ja enda lõpptarbeks toodetud toodete hindamine.»
«Eesti Statistikaameti aastaaruanne 2014», lk 7–8